Paul Keres. Kuningas (2023)

Kui käesolev film jõudis montaažilauale, ilmus Suurbritannia ajalehes The Guardian, mis jõuab kolmekümne miljoni lugejani, tuntud malekirjaniku Leonard Bardeni artikkel „Eesti uhkus – üks parimatest, keda ei kroonitud kunagi maailmameistriks“. „Keresest sai eestlaste rahvuskangelane,“ kirjutab Leonard Barden, kes uskus, et Nõukogude võimud sundisid teda 1948. aasta maailmameistrivõistlustel halvasti mängima. Ka enamik spetsialiste, kes filmis sõna saavad, nõustuvad teooriaga, et Paul Kerest mõjutati Nõukogude Liidu võimude poolt. Aga ollakse ka vastupidisel arvamusel.
Filmigrupp käis Amsterdamis ja New Yorgis, et suurmeistrid ja malekirjanikud Genna Sosonko ja Andy Soltis saaksid selgitada Kerese müsteeriumi, mis erutab malemaailma tänapäevani. Sõna saavad asjatundjad Raul Rebane, Merike Rõtova, David Vseviov, Erik Terk ja Joosep Grents. Kaido Külaots kommenteerib Kerese kaotatud partiisid Botvinnikule. Filmis kohtume ka Paul ja Harald Kerese lastega, kes pole seni meediaga suhelnud, Peeter Kerese ja Sirje Keevallikuga ning maletaja nimekaimust pojapoja advokaat Paul Keresega.
Filmile andis moto Genna Sosonko: „Paul Keres – Nõukogude kodanik, Eesti uhkus.“ Mis juhtus Paul Keresega 1944–1948? Sealt koorub ka filmi aegumatu teema – vastanduvad võim ja vaim. Täpsemalt Nõukogude võim ja vaim. Tegelikult segas võim vaimu lõpuni välja.
Filmi muusika pärineb Timo Steineri ja Sander Mölderi balletist „Paul Keres“. Keres on osutunud ainsaks maletajaks maailmas, kellest on kirjutatud ballett, ja ta oli esimene maletaja, kes trükiti riiklikule rahatähele – Eesti kroonile.