Austraalia eestlased 2. film (1995-1996)

Kümme Austraalia eestlast meenutavad oma esmamuljeid uuest kodumaast. Austraalia Eesti Seltside Liidu asutaja Arnold Perendi meenutab Sydney Eesti konsulaadi algusaastatega seotud inimesi Johannes Kaivu ja Arved Miilenit. Sydneys elav Loreida Nichols tuli Austraaliasse 1927. aastal 14-aastasena. Ta meenutab nappe töövõimalusi, palka, abielus olevate naiste mitte tööle lubamist. Brisbane'is elav Astrid Sisask tuli koos vanematega 1930ndatel. Ta meenutab selle aja rasket majanduslikku olukorda ja pagulaste saabumist pärast teist maailmasõda. Austraalia vajas lihttöölisi, eestlastest haritlased pidid uuesti võimalusel kõrgkooli minema, sest kohalikud hoidsid paremad töökohad ja võimu kiivalt endale. Thirlmere'is elav Urmas Maidla jutustab Eesti Abistamise Komitee sünnist 1945. aastal ja tegutsemisest, mille tulemusel saabus Austraaliasse tuhandeid eestlasi. Üks 1947. aastal saabunutest oli Tiiu Salasoo. Ta meenutab laevareisi Saksamaalt ja Bonegilla vastuvõtulaagrit. Koos samas laagris olnud Veljo Sokuga käidi endist laagripaika vaatamas. Vanad fotod laagrielust. Melbourne'i eestlane Sven Kiviväli meenutab puuviljakorjaja tööd laagris ja esimese palga liikusid. Canberras elaval Paul Öpikul on meeles alandavad arstlikud läbivaatused 1948. aastal Saksamaa pagulaslaagris ja transpordilaevale pääsemisel. Ta meenutab rasket kohustuslikku tööd suhkruroo koristamisel ja närust palka. Talle on mällu sööbinud kohalike vaenulik suhtumine neisse, neid nimetati Balti SS-meesteks ega usutud põgenemist nõukogude repressioonide eest. Tullys elavad Ott ja Linda Pärnamägi. Ka nemad meenutavad rasket ja musta tööd suhkruroo põldudel.