How I Saved Africa (2014)

Režissööri eessõna

Minu esimene kokkupuude Ugandaga oli 2007. aastal, kui viibisin GLEN  vabatahtliku-na kolm kuud konfliktijärgses Põhja-Ugandas, kus tegin koos saksa vabatahtliku Sophiega endistest lapssõduritest filmi. Kolm kuud on piisavalt pikk aeg, et vabataht-liku rolli üle mõelda ja igasuguse abi vajalikkuse üle mõtiskleda, mida läänemaailm Aafrikale osutab. Lootsin kogutud tundmusi ja küsimusi ka tehtavas filmis puudutada, aga teledokumentaal valmis läbi mõningate raskuste kaks aastat hiljem Saksa produktsioonifirmas juba suuresti stuudio taktikepi järgi. Kogemusena oli see siiski igati väärtuslik õppetund ja mul on hea meel teada, et kõigist neljast filmis osalenud traumaatilise lapsepõlvega noorest on kasvanud tegusad pereisad.
Veel aastaid hiljem tundsin, et Ugandas jäi midagi olulist tegemata ja et ma pean ühel päeval sinna tagasi minema. Mäletan selgesti seda rõõmu ja elevust kui 2011. aasta sügisel kuulsin, et Eesti vabatahtlik küsib annetusi Ugandas avatava kohviku tarvis, mis hakkaks pakkuma tööd puuetega noortele. Kuuldes vabatahtlikust Siisist, teadsin, et olen saanud teise võimaluse. Kohtusin Siisiga ühes Kalamaja kohvikus ja rääkisin oma soovist kogu "kohvikuseiklus" tema kõrval kaameraga kaasa teha. Ilmnes, et mitmed filmitegijad olid juba tema poole pöördunud, aga mitte keegi polnud valmis koos temaga seljakott seljas üheksaks kuuks otse Aafrika südamesse kolima, nii et tänu turvakaalutlustele oli mul üks oluline trump teiste dokumentalistide ees. Pealegi polnud Uganda mulle võõras riik ja veel enne filmiõpinguid olin lõpetanud sotsialtöö eriala ning omasin mõningast töökogemust puuetega noortega. Kohvikus Siisiga kokku saades selgus, et me oleme tegelikult paari aasta eest Tartus, Maailmafilmifestivali saunalaval, tutvunud. Siisi oli filmifestivalil vabatahtlik ja mina näitasin just tollel korral Ugandas tehtud filmi endistest lapssõduritest. Näib, et Maailmafilmifestivali saun on üks tugeva väega paik, sest festivalisaunast on alguse saanud ka "Regilaulu" filmiidee. Kohvikus Siisile oma varasemat Uganda kogemust kirjeldades võtsingi võrdluseks sauna, sest esimesed kolm nädalat Ugandas tundusid nagu viibinuks naiste saunas, oli kohutavalt palav ja kõigist kohalikest nii erinev välimus oli kohmetuks tegev. Aga nagu ikka, reeglina inimene harjub olukorraga ja ma ütleksin, et enamikel juhtudel hakkab talle see ka meeldima.
26. märts 2012 istusime Siisiga lörtsises Tallinnas lennukile kavatsusega maailma muuta, teadmata missugused elu muutvad üllatused meid mõlemat ees ootavad...