autobiograafiline film
Filmi autor Indrek Spungin on jõudnud armastuse rahu sadamasse, ta on abielus ja mitme lapse isa. Ühel päeval ütleb talle naine, et kui midagi ei muutu, siis on armastusel ja abielul kriips peal.
Hardi Volmeri autoportreefilm tähistab värvika kineasti 50. tööjuubelit filmivallas. Ühtlasi on film sissevaateks 1970-1980ndate Eesti alternatiivkultuuri aegruumi, punki nii filmis kui muusikas.
Dokumentaalne lühifilm tutvustab võistkondlikku suusamaratoni ning Tamsalu-Neeruti ja Tallinn-Keila maratone.
Autobiograafiline film “Lainest ja kivist” on lugu autorist, kes loodab, et elukohavahetus muudab teda ennast ja tema elu. Tuleb aga välja, et teises riigis elamine ei muuda midagi, kui hing jääb samaks.
Teekond lõpmatusse.
Autobiograafiline dokfilm noorte eesti filmitegijate road-trip'ist läbi Euroopa, et leida kaasprodutsenti lühifilmile „Liblikmees“.
Monoetendus „Ma olen paks“ on autobiograafiline jutustus ebarealistlike kehaideaaline mõjust.
Kõige suurem valu - lapse kaotus - aitab näha elu ilu. See film on elust ja sellest, kui suur ime see on, et me elame.
Esimest korda läksin Eestist ära ilma tagasituleku mõtteta. Esimest korda muutsin oma elu nii ootamatul põhjusel kui armastus.
See pidi olema autoportreeline film, aga sellest tuli hoopis režisööri elu kõige raskema teema lugu. See on film autoõnnetusest, kus hukkusid vanaema ja teised filmi autori sugulased.
Peeter Brambati film arhitekt Toomas Reinust.
Luuletaja ja akvarellist Kai-Mai Olbri lahkab oma komplitseeritud ja mitmekülgset loojanatuuri.
Autobiograafiline dokumentaalfilm Edvard Oja võitlusest teda vaevava alkoholismiga.
Rein Raamatu, ühe Eesti tuntuima ja tunnustatuima joonisfilmirežissööri ja kunstniku filmilooming, nähtuna tema enda ja kolleegide pilgu läbi.
Film valmis 1973. aasta maikuus Mihkli-Jaani talus Läänemaal. Osalevad autori isa Johann Soosaar ja tütar Kadriann Soosaar.