Otsingutulemused

Kombineerides koreograafilise esituse dokumentaalkaadritega, pakub Varjupaik kommentaari koloniaalse pärandi teemal. Film toimub postsovetlikus loomaaias ja esineja kehastab loomaaia naistöötajat, kes jääb järsku puuri luku taha kinni ja muutub seal külastajate pilkude all metsloomaks. Pöörates olulist tähelepanu aja möödumisele, jälgib film tegelase muundumise faase. Selles protsessis saab erootilisest pingest vastupanuvahend, millega võidelda külastajate pilkudega ja vaatenurkade hierarhia ümber pöörata.

Keskkooli lõpetav Mattias unistab fotograafiaõpingutest Berliini kunstiakadeemias. Tema plaanid seab ohtu armumine hulljulgesse bipolaarsesse Hannasse, kes tõmbab Mattiase kaasa sündmustekeerisesse, mis viib poisi seadusega pahuksisse. Päästes Hannat tema enese küüsist, paneb Mattias toime kuriteo, mis ähvardab ta aastateks trellide taha viia. Karistusest pääsemiseks on ainult üks viis – lasta end süüdimatuks tunnistada. Selleks aga tuleb Mattiasel teeselda ainsat psüühikahäiret, mida ta tunneb – bipolaarsust.

Õnne on inimesed ikka ja alati saavutada püüdnud, igaüks vastavalt oma isiklikule õnneideaalile, oma moraalsetele tõekspidamistele. Mis kujundab siis õieti vaimse ja kõlbelise isiksuse? Miks pealtnäha kõigiti normaalsest perest võrsub kurjategija? Kust saab alguse hoolimatus, silmakirjalikkus ja kahekeelsus? Neid ja teisi küsimusi esitab vaatajale film, mis loodud Raimond Kaugveri romaani "Meie pole süüdi" ainetel.

Võiks olla lausa kohustuslik vaatamine kõigile, keda huvitab filmivallas eksperimenteerimine. Poole tunni kestel on vaataja ees raugematu elaan. Noor mees tormab mööda linna ja teeb maksimaalse innuga kõike võimalikku, elab maksimaalselt. See on katse suruda kogu elu ja tegevus ühte päeva. Mees sekkub absoluutselt kõikjale, justkui tahaks sooritada kõiki võimalikke tegusid, groteskselt ja absurdselt. 1971. aastal valminud filmi võlu ja värskus seisneb suuresti just teadlikus, pooltoores lõpetamatuses, mistõttu see määrati hävitamisele, ent filmitegijatel õnnestus see säilitada ja film taastati 1991.