Otsingutulemused

Noor ja särtsakas Eesti paraujumise täht Matz Topkin on tähelepanuväärne nii kiiruse kui ka isiksuse poolest. Matz on eeskujuks noortele ujujatele, kuid temas on midagi, mida ta võib õpetada igaühele. Matzi puue avastati alles sündides, seega tuli see suurele perele üllatusena. Peres oli juba kaks last ja ema Merje plaanis teha karjääri ooperilauljana, kuid pühendas enamiku aja ja energiat väiksele Matzile. Õed-vennad on alati olnud tublid abilised ega ole Matzi teisiti kohelnud. Tegelikult on Matz olnud pere naljanina ja nooremaid pereliikmeidki kantseldanud. Nad pole seetõttu kunagi oma vennast kui puudega inimesest mõelnud. Kogu pere on võitleja loomusega ja iga tagasilöök ...

Leedu režissööri Marija Stonytė dokumentaalfilm teeb kaasa tüdrukute sõduriks saamise teekonna, nii sõjaväes kui elus. Mõne aasta eest taastati Leedus sõjaväekohustus meestele. Samal ajal otsustas ka hulk noori naisi vabatahtlikult ajateenistusse minna. Jälgime üheksa kuu jooksul kolme sellist tüdrukut elamas ja treenimas 600 mehe seas isoleeritud sõjaväebaasis. Kolm tüdrukut - kolm täiesti erinevat tegelast - on erineva sotsiaalse taustaga. Üks läks sõjaväkke eesmärgiga alustada uut elu, teine - leida armastust, kolmas – tõestada, et on tugev ja suudab kaitsta oma riiki Venemaa võimaliku agressiooni eest. Nende romantilised ettekujutused sõdurielust muutuvad peagi, kui nad alustavad teenistust ja karm reaalsus seab nende ootused ...

Minu vanemate, Tiina ja Ülo kodus on elu jooksul alles hoitud kraami rohkem, kui neil endal eluruumi. Kasutuna seisavad riiete kuhilad, vanad ajalehed ning nõud takistavad ligipääsu söögilaua juurde ja voodisse. See on lugu armastusest asjade vastu ja raskusest neist lahti lasta.

Skulptor Anton Starkopf (1889 – 1966) oma Tartu ateljees viimasel eluaastal. Filmitegijad on jälginud vanameistrit tema loomingu keskel mõtiskleva ja ikka loovana. Ott Kangilaski tekst on justkui Starkopfi sisemonoloog, kõnelus iseenda, oma loomingu ja selle vaimse ning materiaalse ainesega. Savi, kivi, puu on ained, millele kunstnik elu annab, kõneleb Starkopf Kangilaski suu läbi. Vanameister ise endast tehtud filmi näha ei jõudnud. Eesti skulptuurilegend suri 30. detsembril 1966 oma ateljees ja ta maeti koduõuele, mis oli tolleks ajaks kujundatud väikeseks skulptuuriaiaks.