Otsingutulemused

Tekstiilikunstnik Anu Raud naudib väga elu vanaisa talus Käärikul. Ta pole kunagi mõelnud seal millegi lammutamisest lihtsalt sellepärast, et see on vana. Või muutmisest muutmise pärast. Talle meeldib, kui teda ümbritsev on täis tipitud elu. Anule meeldivad ka väikesed asjad - need lihtsalt sobivad maale. Ta ihkab näha väikseid teid ja väikseid külasid. Ta leiab, et väikestes kohtades võivad inimesed kasvada palju suuremaks kui suurtes. Ja suuremates kohtades jäävad tema arvates inimesed lihtsalt väikeseks. Mõtlemiselt. Film inimese juurtest ja latvadest, unistusest ja vajadusest midagi endast maha jätta, hävimatutest väärtustest ja väikeste asjade võlust.

Vanemad viivad oma võsukesed maale vanaema juurde. Linnalapsed saavad hingata värsket õhku, leiavad endale sõbrad ning tutvuvad ebamugava füüsilise tööga. Kui laste teed ristuvad kadunud mõisahärra päevikuga, kus sees krati valmistamise õpetus, otsustavad nad pikemalt mõtlemata väärt koduabilise vanaemale sünnipäevaks kinkida. Aga maal on samal ajal toimumas sotsiaalmeedia-revolutsioon. Uus digitaalselt ühendatud noorus on asunud vana amortiseerunud vallavõimu välja vahetama. Suures hirmus iseenda lõpu ees teeb vana reaalsus kõik, mis suudab, et püsima jääda. Loodusseadused, saatus ja karma juhivad aga kõik teed omavahel risti ning tuleb see, mis tulema peab.

Reklaamis on vennad, kes on tulnud just metsast. Vend I valmistub leitud puugi hävitamiseks, kuid teda takistab Vend II. Vend II seletab teisele, kuidas puugist võib veel neile kasu olla. Koos pannakse puuk posti.

Maria Aua vaatlev dokumentaalfilm on endise tekstiilivabriku ümberehitamisest Kunstiakadeemiaks. Hoone muundumise protsess sünnib ehitusmeeste isetu ja raske kehalise töö tulemusena. Värskelt valminud kaasaegses majas toimub glamuurne avapidu, ruumid täituvad uutmoodi rahvaga, ehitusmehi nende hulgas ei ole. Midagi lõhutakse, lammutatakse, kopa elajalikud lõuad haukavad seina ja kõlab põrgulik puurimine. Miski hävitatakse igaveseks. Kulgemine läbi vana vabriku räämas ruumide on võimalik nüüd vaid mälukambrites, kus elavad eelmiste põlvkondade eesrindlikud töölised nagu viirastused. Lammutusest järele jäänud majaosadest hakatakse rajama uut ja kaasaegset betoonehitist. Ehitusplats täitub masinate ja töölistega, kraanade ja tellingutega, torude ja tõrvajatega. Hoone siseruumide poolikute seinte ja hämarate koridoride vahel käib lõputu toksimine, ...

Valeria kasutab oma fantaasiat, et ehituspoes õigeid tööriistu valida.

Mees kukub katuselt alla. Teine upub. Kolmas süttib põlema. Kuhu iganes vaatad, mehi langeb nagu loogu. „Olgu muld neile kerge!“ ohkavad mornid lesed endale ristimärki ette lüües. Selline on elu ja surm Viragos – külas, kus alates Teisest Maailmasõjast ei ole ükski mees elanud nii kaua, et näeks oma neljakümnendat sünnipäeva. Kuni tänaseni. Inspireerituna Lõuna-Eesti eluolust, kus kaasaegne karm reaalsus põimub müstilisega, räägib film loo virāgō’dest – naistest, kes omavad nii kangelaslikke kui vaenulikke iseloomujooni

Andrus Kivirähki romaani "Rehepapp ehk November” ainetel valminud filmi tegevus toimub paganlikus Eesti külas, kus liiguvad ringi libahundid, katk ja vaimud. Külainimeste peamine mure on, kuidas elada üle külm ja pime talv. Miski pole tabu. Varastatakse üksteise, saksa mõisnike, vaimude, kuradi ja Kristuse tagant. Et endal elu sees hoida, antakse hing kratile – puust ja rauast olendile, kes aitab peremehel rohkem varastada. Varastamine on muutunud ainsaks kinnisideeks ja külainimesed ise hingetuteks olenditeks. Loo peategelane, noor talutüdruk Liina on lootusetult armunud külapoiss Hansu, kellele on silma jäänud hoopis imekaunis mõisapreili. Liina isa nõuab aga, et neiu läheks naiseks ropu suuvärgiga Endlile.

Viru hotell Tallinna südalinnas on midagi enamat kui maja, pigem ühe ajastu monument ja ikoon. Soome ehitusfirma Repo OY ehitas Nõukogude Eesti pealinna enneolematu kõrghoone, milles avas 1972. aastal uksed hotell Viru – välisturistidele kodune majutuspaik, eestlastele kättesaamatu välismaa sümbol. Hoone sisemus peidab endas legendaarseid lugusid nendest, kes seda maja ehitasid ja nendest, kes on seal viibinud. Viru hotelli fenomen, poliitiline tähtsus ja nõukogude elu märgiline tähendus avaneb dokumentaalkaadristes ja intervjuudes.

2008. aasta augustis sõitis Ukrainasse Krimmi sisemaale Aleksandrovka keskkooli eesti juurtega lastele eesti keelt õpetama ajalehe Postimees 23-aastane reporter Tiina Rekand. Elama asus ta Krasnodarka küla Eesti seltsi esinaise Rita Kuusk-Kadilkina juurde. Rita on Eestist Järvamaalt 1860. aastatel Krimmi rännanud eestlaste järeltulija. Krimmieestlane – ütleb ta enda kohta. 2008. aastal on Krasnodarkas veel inimesi, kes omavahel kohtudes eesti keelt räägivad. On ka paarkümmend last, kellele meeldib eestikeelseid laule laulda. Neid on lastele õpetanud kõik Eestist tulnud õpetajad, õpetas ka Tiina.

Dokumentaalfilm linna puitarhitektuurist ja selle säilitamise võimalikkusest kaasaegse elukeskkonnana Balti- ja Põhjamaade näitel. Jälgitakse Tallinnas, Kalamajas Väike-Patarei 3 asuva vana puitmaja renoveerimistöid ühe aasta jooksul kuni selle lõpliku taastamiseni, mil sellest on saanud kaasaegne elumaja. Oma arvamusi ja seisukohti sellise puitlinnaosa perspektiivikusest tulevikus jagavad asjatundjad ja tavakodanikud Eestist, Soomest, Rootsist, Lätist jm. Olulise teemana tõuseb esile aastakümneid teisejärguliseks peetud puitarhitektuuri rehabiliteerimine ja renoveerimine.