Otsingutulemused

Olles töölähetusel apokalüptilisel – inimestest ja seadustest hüljatud Siinail, röövitakse lääne naisajakirjanik Ingrid (Frida Westerdahl) rühma Palestiina meeste poolt ja peidetakse kõrbesse. Peagi leiab Ingrid end aga armumas röövlitest kõige sümpaatsemasse - Ali'sse (Ali Suliman). Ali ülemus Moussa (Firas Taybeh) kahtlustab, et midagi on teoksil ning muutub üha ohtlikumaks ja vägivaldsemaks.

Endine Palesiina poliitvang Maher, nüüd elektriinsener al-Bireh’i linnas Ramallaha lähedal on südames moderntantsija. Ta asub teedrajavasse võitlusse ühiskonna, kultuurinormide ja perega, et tuua lavale Palestiina ajaloo esimene kaasaegse tantsu originaallavastus. Selleks peab mees ületama erinevaid probleeme – aeg, rahapuudus, vigastatud tantsija ning traditsioone väärtustava perekonna ja kogukonna konservatiivsus. Filmi tegevus leiab aset ühes maailma konfliktsemas piirkonnas ja Maheri lugu on justkui allegooria vastasseisule ühiskonnas, kus tõelist sõda peetakse uuenduslike unistuste ja konservatiivsete traditsioonide vahel.

NLKP 24. kongress Moskvas, Balti kett, 1985. aasta üldlaulupidu Tallinnas, Oktoobrirevolutsiooni 70. aastapäeva tähistamine, Vabaduse laul 1991 – need on vaid mõned episoodid arhiivipõhisest dokumentaalfilmist, milles jälgitakse president Arnold Rüütli tegemisi ajavahemikus 1971 – 1992. Sellesse aega mahtusid Eesti venestamispoliitika uus laine, perestroika ja taasiseseisvumine. Ellujäämine ja edukus sõltusid paindlikkusest ja kohanemisvõimest.

NSV Liidu rahvasaadikute kongress võttis just aastatel 1989-91 vastu otsused, mis võimaldasid Balti riikidel eralduda neid okupeerinud Nõukogude Liidust. Eesti poliitikute tippsaavutuseks Kremlis oli Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollide avalikustamine ja õigustühiseks kuulutamine. Eesti saadikute ideede levitamine Moskva rahvaesindajate seas, tihe koostöö Boriss Jeltsini ja Venemaa demokraatidega muutsidki võimalikuks kommunistliku impeeriumi rahumeelse lagunemise.Film püüab korrigeerida rahvusvaheliselt üsna laialt levinud väärkujutlust, et Balti riikide taasiseseisvumine oli mingi ime või lihtsalt õnnelike asjaolude kokkulangemise tulemus.

Andres Söödi film on pühendatud Eesti Relvagrenaderide Narva pataljonile, kuhu kuulunud sõdurid võitlesid Teises maailmasõjas Eesti iseseisvuse eest. Pataljoni raudvaraks olid need eesti mehed, kes 1942. aasta sügisel astusid vabatahtlikult Eesti Leegioni, et pärast eeskujulikku väljaõpet võidelda SS-diviisi Wiking koosseisus idarindel Nõukogude vägede vastu. Rasked kaotusterohked lahingud Ukrainas ja Sinimägedes tegid pataljonile nime. Et Eestis teistkordset nõukogude okupatsiooni ei suudetud ära hoida, polnud enam nende teha.

Nii noorte inimeste kui riigi küpsemisel on tuntavaid sarnasusi, mida filmi tegijad otsivadki. Peategelasteks on ETV tütarlastekoori koorilauljad, kes alustasid mudilastena kooslaulmist riigis, mis oli laulu toel saavutamas iseseisvust. Film dokumenteerib ajavahemikku 1990—2004, alates laulvast revolutsioonist ja Eesti taasiseseisvumisest kuni astumiseni Euroopa Liitu. Jälgitakse tüdrukute kasvamist läbi muutusterohke aja. Filmi lõpuks on tüdrukud täiskasvanud ja Eesti riik võrdne võrdsete seas. Võtted toimusid 2002. aasta veebruarist 2003. aasta veebruarini. Kasutatud on Eesti Televisiooni arhiivimaterjale.

Vabadusvõitleja Enn Tarto jutustab oma elust ja võitlusest Eesti taasiseseisvumise eest. Mees, kes on erinevates kinnipidamisasutustes veetnud kokku 14 aastat, külastab filmi alguses Patarei vanglat. Film esitab vaheldumisi peategelase poliitilisi seisukohti ning juba tuttavaid ajaloolisi kaadreid: vene vägede saabumisest Eestisse 1939 kuni laulva revolutsiooni sündmusteni ja Tallinna Draamateatri ees peetud pikettideni poliitvangide vabastamiseks.

Teine Vene-Tšetšeeni sõda. Vene vägede massiivne pealetung aastal 2000 on hävitanud 90% tšetšeeni asulaist. Tšetšeeni poisid Abdul ja Nazarbek on sõjapõgenikena jõudnud Duisi pagulaslaagrisse Gruusias. Poiste jaoks on tšetšeeni suurim kangelane nende hukkunud president Džohhar Dudajev. Nad on täis võitlusvaimu ja valmis võitlema Venemaa vastu kasvõi kinžalliga. Pole kahtlust, et tulevikus haaravad nad relvad ja asuvad oma vanemate vendade kõrval sõdima Tšetšeenia iseseisvuse eest. Väikeste tšetšeeni sõjapõgenike sõjamälestused, igapäevaelu ja tulevikulootused.

Film käsitleb Eesti ühiskonnas toimunud muudatusi ajavahemikus 1979-1998 ja iseseisva Eesti riigi taastamist keeruka elukäiguga vabadusvõitleja Tiit Madissoni isiku ja saatuse kaudu. Kasutatud on amatöörvideokaadreid Eesti Ajaloo Instituudi arhiivist.

Alfred Käärmanni noorusaastad ja parim meheiga kulusid sõjas, metsas ja Uurali vangilaagris. Nagu tuhandetel tema saatusekaaslastel, kellest nüüdseks on ellu jäänud vaid vähesed. 18-aastase koolipoisina pidi Alfred Käärmann Valgas otsustama, kellega ja kuhu edasi minna. Tema valis Omakaitse ning tegi kaasa lahingud Narva ja Tartu all. Kolm aastat hiljem sakslaste taandudes läks ta metsa. Seal elas mees koos kaaslasega ja ka üksi maa-alustes punkrites kokku seitse aastat. 30-aastaselt langes ta reetmise läbi julgeolekumeeste kätte ja 8. jaanuaril 1953 määrati talle 25+5 aastat. 15 aastat hiljem tuli ta lõpuks tagasi kodumaale. Ring oli täis saanud.