Otsingutulemused

Lugu šarmikast mehest, kes on harjunud ennast igast olukorrast välja rääkima, kuni ühe päevani, kus ta enesekindlus vastupidiselt toimib ning ta tänu sellele hoopis hääle kaotab. Suutmata rääkida kaotab mees ka kõik ülejäänu ning peab õppima teistmoodi elus hakkama saama.

Kodutu Nadežda ei suuda leppida oma abikaasa surmaga ja loodab, et ühel päeval viib Jumal nad jälle kokku. Turvamees Oleg on kaotanud töö ja tervise. Tähtsateks tegelasteks on linateoses ka tuvid, piibellikud sulelised, kellest tänapäeval on saanud prügilinnud. Millest ammutada jõudu, kui kõik oluline on kadunud? Kas usust? Usust küll, aga millesse? Kummalise pildina kerkib keset halli magalarajooni Lasnamäel traditsiooniline õigeusu kirik. Kiriku juurde tuleb palju inimesi, kuid Nadežda ja Oleg peavad leidma oma lootuse ja armastuse mujalt.

Ida-Ukrainas asuvas Snižne linnas keerleb kõik ümber kivisöe. Kes saab, see kaevab – pargis, tänavatel ja koguni majade all, kus vaid leidub käik mahajäetud kaevandusse. On vaid aja küsimus, millal kogu linn kokku variseb. 15-aastane Jura peab kivisütt murdes ülal oma kaht õde ja iseennast. Vaatamata karmidele oludele püüab ta astuda täiskasvanuellu sirge seljaga.

On mees räpases keldrikorteris ja on Naine uhkes kuurorthotellis Alpides. Nende vahel on purunenud suhe. Mees on allakäigu lõpusirgel, Naine tõusuredeli viimasel pulgal, kibestunud mõlemad. Täna tõmbavad nad oma viimaseid sigarette, Mees enne plaanitud enesetappu, Naine plaaniga suitsetamine maha jätta. Sekkub Deus ex Machina. Mehe oodatud enesetapp nurjub sisemise ebakindluse tõttu, Naine kihutab enesekindlalt mäest laskudes ootamatusse kuristikku.

Albert Kerson elab Suurbritannias Cornwallis, ta ei ole Eestis käinud 46 aastat. Koos teiste väliseestlastega külastab ta 1990 aastal Eestimaal.