Otsingutulemused

Film räägib tugevast, kõigega hakkama saavast eesti naisest, kes on oma elus kogenud nii traditsioonilist pereelu kui ka väga palju muud. Saades kahekümendates eluaastates rahvusvaheliselt edukaks, kuid jäädes seal juures ometigi laiemale kodupublikule skandaalseks “ilgeks naisetrahvaks”, on tegelikult alati tegemist olnud kahe lapse emaga, abielunaisega Inglismaal, Goldsmithi ülikooli õppejõu, EKA professori, LGBT kogukonna liikme ja ühiskonnas nõrgemal positsioonil olevate inimeste eest võitlejaga, kes selle kõige juures tegeleb ka kunstnikukarjääriga.

Film esitab tervikloo Leonhard Lapinist kui loojast, kuid fookuses on Lapin just arhitektina, kelle kunsti- ja arhitektuurilooming on liikunud tuntavalt paralleelradadel. Avanevad ka peategelase maailmavaade, tõekspidamised ja mässumeelne olemus. Leonhard Lapini lapsepõlv möödub 1950ndate aastate Räpinas. 1960ndate teisel poolel, kesk sügavat nõukogude aega, läheb ta aga pealinna, et kunstiinstituudis arhitektuuri õppida. Mässumeelsest tudengist kujuneb Nõukogude Eesti esiavangardist, kes maalib, teeb graafikat ja arhitektuurijoonistusi, arhitektoone ja arhitektuuriprojekte, korraldab performance’eid ja happening’e, aga ka kirjutab ja luuletab ning loob oma arhitektuuri- ja värviteooria. Keevalise natuuriga käivad kaasas konfliktid võimudega, samuti kirglikud inimsuhted. Lapini lähiringist kujuneb välja legendaarne arhitektide sõpruskond, kellest on räägitud kui ...

Mare Vint (1942) leidis oma ülimalt rafineeritud joonistusstiili juba 1970. aastatel, tema loodusvaated ja pargipildid võluvad vaatajat oma esteetilise kvaliteedi ja kergelt metafüüsiliste meeleoludega. Ta esineb regulaarselt litode, serigraafiate, tuši- ja värvipliiatsijoonistustega nii Eestis kui ka välismaal, tema töid on mitmete kunstimuuseumide kogudes üle maailma. Mare Vint oma näituse “Valitud vaated” (2004) avamise eel, ajal ja järel – joonistamas ja rääkimas oma loomingust.

Pole selles pildireas süžeelist arengut, intriigi ega kulminatsiooni, algust ega lõppu. Sestap polekski ta nagu film, vaid tõesti ainult üksikute pildikeste kogum inimestest, kes meist kaugenevad ja lahkuvad jäädavalt. Nii arvab Andres Sööt, kes on tundliku kaameraga dokumenteerinud erineva põlvkonna Tartu kunstnikke looduses ja ateljees, näitustel, koosolekutel ja koosviibimistel.