Otsingutulemused

Kodutu Nadežda ei suuda leppida oma abikaasa surmaga ja loodab, et ühel päeval viib Jumal nad jälle kokku. Turvamees Oleg on kaotanud töö ja tervise. Tähtsateks tegelasteks on linateoses ka tuvid, piibellikud sulelised, kellest tänapäeval on saanud prügilinnud. Millest ammutada jõudu, kui kõik oluline on kadunud? Kas usust? Usust küll, aga millesse? Kummalise pildina kerkib keset halli magalarajooni Lasnamäel traditsiooniline õigeusu kirik. Kiriku juurde tuleb palju inimesi, kuid Nadežda ja Oleg peavad leidma oma lootuse ja armastuse mujalt.

2012. aastal toimus Eestis rahvaloendus, mille käigus esitati inimestele ka mitmeid veidraid küsimusi. Sama kummalised olid ka vastused nendele küsimustele. Film vahendab ehedaid, ilustamata kaadreid n-ö lihtsatest inimestest „omas mahlas“, vastamas küsimustele eluruumide, tööhõive, elatusallikate, usutunnistuse jms kohta.

Eestis 76st avalikustamist kartvast lotomiljonärist on ainsatena vaid Urve ja Rudolf nõus rääkima oma elust ja lotovõidust. Õnneks pole nad kadedust kogema pidanud, neid on suurvõidu puhul hoopis õnnitletud. Urve on algaja lotomängija, kes ostis pileti tugeva sisetunde ajel: miski justnagu sundis piletit ostma. Võit, 8,6 miljonit krooni, kinkis liinitöölisest Urvele ja tema perele uue elu. Rudolf seevastu on lotot mänginud aastaid ja lõpuks tuli suur võit ka temale: Viking loto kohalik jackpot 727 000 krooni. See oli eluaeg rasket tööd teinud maamehe jaoks suur summa. Urve ja Rudolf räägivad, millele on oma võiduraha kulutanud.

Miina on 15-aastane tüdruk Obinitsast. Elab suure perega väikeses metsatalus ja õpib koolis, mis on kadumisohus. See on kool, kus õpilased nurga taga salaja suitsu ei tee, narkootikume pole näinudki ning õpetajad koolis on soojad ja ranged. Kodukanti Miina jääda ei taha, sest seal pole tööd ja "umbe" igav on ka! Film jälgib tüdruku argipäeva, sammukesi tema kõige igapäevasemal teel.

Tragikoomilise alatooniga dokumentaalfilm XXIII laulupeo tule teekonnast 1999. aastal Tartust läbi Kesk-Eesti, Ida- ja Lääne-Virumaa Tallinna. Sündmus ise on omamoodi veider, kuid suurejooneline. Rongkäigus liiguvad hobuvankrid ja bussid, rekkad tagavarahobustega, kiirabi ja politsei. Osalejaid on saja ringis, nende hulgas laulumehed, reporterid ja televisioon. Tulevanker läbib ligi neljakümmet küla ja linna. Jälgitakse mitte ainult sündmust, vaid ka seda tahku meie elust, mis jääb peateedest kõrvale. Kümme päeva kestva teekonna jooksul saab vaataja hea läbilõike Eesti maaelust ja inimestest 20. sajandi viimasel suvel.

Jalutuskäik ajaloorongis, milles igaüks ajab oma asja. Et leida vett, eksleb peategelane läbi erinevate vagunite, millest igaühes laiutab erinev seltskond oma tõekspidamistega. Lihtne elu oma vajadustega muutub kohati lausa ohtlikuks. Kõik kaob käest.

Animameistri Rein Raamatu viimane režissööritöö joonisfilmis, mille ta on pühendanud Belgia kunstniku Frans Masereeli (1889-1972) mälestusele. Väikelinnade inimsõbralik linnaruum asendub suurtööstuslikult vaenuliku keskkonnaga. Lihtne elu oma siiruse ja armastusega asendub hullutavate meeleliste naudingutega. Inimesed jäävad oma lootusetus ahastuses üksi, konveierilt tulevad mustad kastid on vallutanud linna.

Eduard Viiralti graafilised lehed "Jutlustaja", "Kabaree" ja "Põrgu" on aktiivse antimilitaristliku autorihoiaku kaudu sulatatud ühtseks omanäoliseks ekraaniteoseks.

Rahvast täis jaamarestoran kõigega, mis sinna juurde kuulub. Väike orkester poodiumil mängib parafraasi Mozarti 40. sümfooniast. Hakkab kõlama ehtne Mozart... Režissöör-operaator Dorian Supini debüütfilm.