Otsingutulemused

Kuidas elavad setud ühiseuroopa idapiiril, mis jagab tinglikult kaheks ortodokse ida ja katolik-luterliku lääne, lõigates samas traataia ja kontrollpunktidega pooleks rahva põlise maa, kus aastasadade jooksul on setud elanud. Setud said ametlikult rahvaks alles 19. sajandi keskpaiku. Setudel pole kirjakeelt, rahva ajalugu kannab suuline mälu. Kas ka niisugusel mälul on oma piir? Kui kaua tahavad mäletada setude praegused lapsed ja tulevased põlved? Piir, millest jutustab film, ei ole ainult geopoliitiline jõujoon. Seda vaadeldakse kui kahe erineva maailmakäsituse vahelist “kontroll-joont”, mis samaaegselt ühendab ja lahutab sealseid rahvaid.

Lugu Lõuna-Eesti traditsionaalsest nõidusest - kaetamisest, mille peamiseks põhjuseks arvatakse kadedust. Kadestaja kuri silm on aga ohuks ka tänases külaelus. Filmi võttegrupp läheb Võrumaale Luutsniku külla asja uurima. Põnevate ja salapäraste lugude kaudu jõutakse kaetajale järjest lähemale. Kaetamine on üks väga keeruline enesekaitse ja teise inimese mõjutamise vorm. Kui palju kuri silm kellelegi mõjub, oleneb inimese enda mõtte- ja sisendusväest.

Luutsniku külas Haanjamaal elab mees nimega Heino Hunt. Elab üksi keset laant, iidse Liivimaa südames, libahuntide kodumaal. Luutsniku küla inimesed on endiselt libahundiusku, nad hoiatavad külasse sattunud võõraid Heinoga kaupa ja koostööd tegemast, sest tal olevat vigurid sees. Temaga seostatakse nii mitmeidki mõistatuslikke kriminaalseid juhtumeid. Mõned suhtuvad Heinosse vaenulikult, mõned kartlikult, mõne jaoks on ta lihtsalt naaber. Ühte teatakse Luutsniku külas kindlalt – Heino käivat libahundiks. Heino ise, kaval helk silmanurgas, ei kinnita asjalugu ega lükka ka ümber.