Otsingutulemused

Kersti Uibo on kinni püüdnud igapäevaelu lihtsa ilu ja voogamise mungakloostris, mis seisab mäel Serbia küla Velika Hoča kohal Kosovos. Režissöör palub vaatajail kõrvale jätta igasugune soov kuulata "lugu" ja selle asemel vaikselt vaadelda. Filmi rahulikkus loob poeetilise ruumi, milles kujutlusvõime saab vabalt liikuda, mediteerides ja peegeldades. Musta riietatud mungad ja kloostriülem Isa Miron elavad oma argitoimetusi tehes ühes rütmis ümbritseva loodusega. Pühakojas kõlavad palved ja laul taastavad harmoonia kõige loodu vahel. Kaamera on liikumatu, maastikud rulluvad lahti, aastaajad vahelduvad ja sõnad annavad ruumi vaikusele.

Väikese aleviku servas elavad ühe katuse all 90-seks saav ema Irene, pensionieelikust perepoeg Elmu ja tema elukaaslane Maimu, kelle hüüdnimedeks Putukas ja Mõmmi. Pere argipäev on hall ja sündmustevaene, aga elada tuleb sellistki elu. Elmu on kõva napsumees, aga elule ei pane ta midagi süüks. Ema Irene unistab elada niikaua, et saaks oma joodikust poja maha matta.

Miina on 15-aastane tüdruk Obinitsast. Elab suure perega väikeses metsatalus ja õpib koolis, mis on kadumisohus. See on kool, kus õpilased nurga taga salaja suitsu ei tee, narkootikume pole näinudki ning õpetajad koolis on soojad ja ranged. Kodukanti Miina jääda ei taha, sest seal pole tööd ja "umbe" igav on ka! Film jälgib tüdruku argipäeva, sammukesi tema kõige igapäevasemal teel.

"Kellel on Venemaal hea elada?" pealkirjastas kunagi vene poeet Nikolai Nekrassov oma mahuka poeemi. Ka praegu võib igaüks, keda huvitab see, mis toimub Venemaal, endale selle küsimuse esitada. Filmi autorid suundusid vene kirjandusklassika jälgedes 120 aastat hiljem Venemaale vastust otsima. Ent filmi vaadates saab ehk hoopis selgemaks, kellel on Eestimaal hea elada.

Uduvere elust-olust pajatab Kärna Ärni ja muusikat teeb Uduvere orkester. Esinevad Sulev Nõmmik ja Endel Simmermann ning ansambel "Estobrass".