Otsingutulemused

Risti kirikuõpetaja Annika Laats ei karda võitlusi, olgu nende vallandajaks kultuuriväärtused, koguduse hoole alla võetud pagulased või dogmaatilised arusaamad usust ja inimesest.

Eestis on teada üle 800 hiieapaiga, muistse loodusliku pühamu. Hiit kaitses maarahva usundikombestik ja sealne loodus sai puutumatuna areneda, mistõttu on igast hiiest kujunenud kohaliku kliima-, mullastiku- ja veeolude mõjul omanäoline ökosüsteem. Paljud hiied on hästi säilinud tänaseni, mõnest on alles vaid üksikud märgid maastikus. Avaneb samm-sammult meie peamine rikkus – meid ümbritseva loodusliku elu mitmekesisus. Selle rikkuse väärtust tasakaalukuse ja sisemise väe allikana ei oska me kaugeltki alati mõista. Selle rikkuse tajumise ja soomeugrilaste boreaalse elutunnetuse omapära tasub teadvustada ka tänases tormakas elurütmis.

Eestis on teada üle 800 hiiepaiga – muistse loodusliku pühamu, üle tuhande pühapuu, ohvrikivi, raviallika ja muu loodusliku kultusobjekti. Kuidas on jõudnud nende tundmine tänapäevani? Kui palju neist teatakse? Kuidas neisse suhtutakse? Mil viisil mõtestatakse? Omavad nad nüüdisaegse inimese jaoks mingit tähtsust ja kui, siis missugust? Selle üle mõtisklevad looduslike pühapaikadega tegelevad uurijad ja teadlased.

Nganassaanid on samojeedi rahvas Euraasia põhjapoolseimas piirkonnas Taimõri poolsaarel Krasnojarski krai Taimõri rajoonis. Nad räägivad uurali keelkonna põhja-samojeedi alamrühma kuuluvat keelt, nende kaugemad keelesugulased on soomlased, eestlased ja ungarlased. Keelemälu ulatub 10 000 aasta taha minevikku. Šamaan Demnime loitsimist ja lovesse langemist filmiti 16. juulil 1977 sünk­roonselt ligi kolmveerand tundi, "Linnutee tuultesse" läks sellest ainult väike osa. Demnime laulud on lindilt tõlkinud S. Turdagina ja A. Mihkels ning täiendavad oluliselt meie tead­misi selle väikese hõimu peadpööritavast luulelennust. Nganassaani šamaan Demnime, Dühode poeg Namtuso sugukonnast (1913-1980) oli toona 64-aastane. Film Demnime loitsimisrituaalist valmis 20 aastat hiljem.

Kultuurantropoloogiline dokumentaalfilm soome-ugri rahvaste etnograafiast ja etnogeneesist on järg Lennart Meri filmile „Veelinnurahvas“ (1970). Meri interpreteerib soome-ugri hõimurahvaste sugulus-, keele- ning kultuurisuhteid. Soomlased, vepslased, vadjalased, setud, ersamordvalased, mansid, ungarlased, saamid, nganassaanid ja eestlased on üles võetud 1977. aastal Põhja-Soomes, Lapimaal, Vepsamaal, Vadjamaal, Mordvas, Handi-Mansimaal, Ungaris, Taimõri poolsaarel, Setumaal, Saare-ja Muhumaal ning 1970. aastal Neenetsi ringkonnas. Koostöös Soome Mainos TV ja Ungari Televisiooniga toodetud film oli esimene Tallinnfilmi rahvusvaheline koostööprojekt.