Otsingutulemused

Dramaatiline saaga Tartu suurest võitlusest tänapäeva kõige vastuolulisemal teemal - loodus või kultuur? Sõda linna keskpargi ümber on kliimakriisi kontekstis omandanud globaalsed mõõtmed. Nii linnaplaneerijate kui ka keskkonnakaitsjate missioon on päästa maailm ja luua Tartusse parim elukeskkond. Kuid paraku ei ole ühiskondlikes otsustes ühte tõde.

Kas linna planeeritakse autodele või inimestele? See küsimus kerkib aina teravamalt. Sõnades luuakse küll helget tulevikku, kuid teod ja investeeringud räägivad tihti vastupidisest. Maria Uppini dokumentaalfilm uurib, kui keeruline on ellu viia suuremat visiooni, mis nüüdisajastaks linnaruumi Eestis. Vastandliku loojapaari loo kaudu näeme laiemalt võitlust ja muret elukeskkonna ja selle kvaliteedi pärast.

Kas geeniusel on õigus oma teatrile, küsib Eesti teatri vanim tegevnäitleja Leida Rammo (1924) ja vastab: on küll. Tallinna Linnateatril on oma geenius – lavastaja Elmo Nüganen. Aga tal ei ole korralikku teatrimaja, suurt lava ega saali. Teater tuleb august välja tõmmata, otsustab Grand Old Lady ja võtab ette enneolematu ristikäigu ametkondade alistamiseks. Tarmukas proua kirjutab kirju, käib linnavalitsuse ametnike jutul, konsulteerib ärilehe peatoimetajaga ja kohtub miljonäriga. Vanadaam teeb kõik, et linnateatri varsti peaaaegu 20 aastat tühjana seisvasse lavaauku uhke teatrimaja ehitataks ja täituks teatrirahva ammune unistus.

Fjodor Šantsev on elupõline narvakas, kes ehitab Teise maailmasõja eelse Narva linna maketti ja püüab taastada linna oma kunagises barokses hiilguses. Fjodor teeb tööd suure pühendumisega, nappidele arhiivimaterjalidele toetudes valmivad käsitööna vana-Narva 490 hoonet. Rootslasest ettevõtja Mats Gabrielsson kuulub täiesti teise maailma. Tema idee on muuta Narva uueks Hongkongiks ja kujundada Kreenholmi kompleksist 30 aasta jooksul terve piirkonna suurim tõmbekeskus. Fjodori ja Matsi tegemiste mastaabid on erinevad: üks on minevikku taastav lihtne mees oma harrastusega, teine vaatab kinnisvaraäri arendades linna tulevikku.

Film esitlebToomas Reinu kui isikupärast ja loominguliselt kompromissitut ehituskunstnikku. Ta on aastakümneid olnud Eesti arhitektuuri mõjukamaid isikuid, üks Eesti tipparhitekte. Mahukast loomingust (umbes 120 ehitist ja projekti) kerkivad esile EKE Projektis projekteeritud objektid aastatel 1967-1986, mil mitmed uuendusmeelsed kolhoosiesimehed tellisid arhitektilt moodsaid keskusehooneid. Toomas Rein on olnud tegev ka XXI sajandi algul. Jälgitakse suurprojekti Laulasmaa lasteaed-põhikooli (koos Toivo Tammikuga) valmimist (2005-2007) läbi arhitekti professionaalse ja inimliku vaatenurga.

Tuntud eesti skulptor Tauno Kangro idee valmistada skulptuur rahvuseepose kangelasest Kalevipojast pärineb juba aastast 1997. Hiidsuure skulptuuri kavatses Kangro esialgu erakapitali toel, hiljem juba linna kulul püstitada Tallinna lahte. Suurprojektil on nii mõjukaid poolehoidjaid kui ka vastaseid. Aastal 2007 võidab Kangro linnavalitsuse korraldatud Kalevipoja monumentaalskulptuuri ideekonkursi. Suurejoonelise idee teostamiseks oleks tee justkui sillutatud, ent võimumängud on salakavalad. Film dokumenteerib järgneva kolme aasta jooksul skulptuuriga seotud tähtsamaid sündmusi ja persoone, skulptori igapäevast tööd ja pingutusi oma unistuse teostamisel.

Dokumentaalfilm linna puitarhitektuurist ja selle säilitamise võimalikkusest kaasaegse elukeskkonnana Balti- ja Põhjamaade näitel. Jälgitakse Tallinnas, Kalamajas Väike-Patarei 3 asuva vana puitmaja renoveerimistöid ühe aasta jooksul kuni selle lõpliku taastamiseni, mil sellest on saanud kaasaegne elumaja. Oma arvamusi ja seisukohti sellise puitlinnaosa perspektiivikusest tulevikus jagavad asjatundjad ja tavakodanikud Eestist, Soomest, Rootsist, Lätist jm. Olulise teemana tõuseb esile aastakümneid teisejärguliseks peetud puitarhitektuuri rehabiliteerimine ja renoveerimine.

Tuntud skulptori Tauno Kangro ja tema ärimeestest sõprade idee püstitada Tallinna lahte eesti rahvuseepose kangelase Kalevipoja hiigelkuju tekitas teravaid diskussioone. On aasta 2000. Kuigi suur osa tööst on juba tehtud, pole lõplikku lahendust veel näha. Välja joonistuvad eesti kultuuri, meedia ja ettevõtluse keerulised suhted. Linnale pakutakse tasuta monumenti ja ühtki käegakatsutavat põhjust keelduda pole. On ainult esteetilised hoiakud, milles eales kokkuleppele ei jõuta, ja kahtlused, kelle võimu sümboliks valmiv kuju saab.

Aeg, millest räägitakse, kipub ununema. Meie silme all on Tallinn kaotamas oma nõukogudeaegset ilmet. Võib tänada saatust, et halvim, mis linna ees ootas, jäi ehitamata. Kolm erinevat loojat, tolleaegsed Tallinna arhitektuuri tipptegijad-otsustajad Mart Port, Dmitri Bruns ja Voldemar Herkel räägivad Tallinna ehitusest nii, nagu nad sellega seotud olid. Vestlust veab arhidekt Ike Volkov. Režisöör Andres Söödi operaatoripilk süveneb nõukogudeaja inetuse esteetikasse, paneelhallidesse uusrajoonidesse, lagastatud linnaehituslikesse tühimikesse, arhitekti kui suure süsteemi mutrikese teo- ja vastutusvõimesse.

Millisena paistab Tallinna vanalinn uitajale, kes on peatänavalt kõrvale astunud ja vaatab hoovides omaette ringi. On see veel üldse seesama linn? Autor ja režissöör Jaak Lõhmus, toimetaja Heidi Pruuli.