Otsingutulemused

2020. aasta kevadel tabas Eestit kanabuum – apokalüptilised meeleolud ajasid sadu linnainimesi tagaaeda kodulinde soetama. Film portreteerib kolme perekonna juures resideeruvaid linnakanu, uurides, kuidas varasemast munakesksest maalinnust urbanistlik lemmikloom sai. Inimesega nokk noka kõrval koos elades on kanad muutunud eneseteadlikumaks, individualistlikumaks ja igas mõttes rohkem inimese sarnaseks. Lindude ellu on siginenud veidrad aksessuaarid, kummalised glamuuriüritused ning ebatraditsiooniliselt head elutingimused. Mõned kanad on õppinud koguni kõnelema. Kas saame neid emantsipeerunud linde vaadates üldse kasutada enam terminit “kodukana”? Mida arvab sellest kõigest kana ise ning kas ta jaksab oma väikestel jalgadel sibades taolise tempoga sammu pidada? Suleliste Udu, Triinu, Piuksu ja mitmete teiste kanade ...

Film jälgib Erikut, kes on otsustanud enda eriala kõrval oma elus veel ühe tee valida. Ta läbib koolituse, et asuda vabatahtlikuna öösiti Eluliini emotsionaalse toe telefonikõnesid vastu võtma. Eriku ülesandeks saab kuulata ära inimesed, kes on omadega ummikusse jooksnud ja ei oska enam kuhugi mujale pöörduda. Milline pinge lasub inimesel, kelle ainsast sõnast võib sõltuda teise inimese elu? Kuidas möödub Eriku esimene öine vahetus?

Hobujõud on ajale jalgu jäänud mõõtühik. Niisamuti on ajale jalgu jäämas fossiilkütustel liikuvad masinad ja isegi inimsuhted, vähemalt selliselt nagu vanem generatsioon neid tajub. 1920ndatel alustasid bensiinimootoritega masinad hobuste üle massilist võidukäiku. Kõigest sada aastat hiljem on virtuaalreaalsus oma võidukaare alguses, nagu ka sellega kaasnev füüsiline üksindus. Risto Kappet on e-sportlane, kelle tööpäevad mööduvad toanurgas simulaatoril autorooli keerates. Ta on selle alaga tegelenud juba üle 12 aasta. Kui varem oli arvuti taga autorooli keeramine talle hobiks, siis juba viimased kaks aastat teenib ta Eesti keskmist palka profisportlasena, võisteldes virtuaalsetel ringradadel maailma parimatega.

Vinüülplaadi pöörlemises ja nõelaraginas on salapärast võlu ning nostalgiat kadunud aegade järele. Tänapäeva maailmas, kus pealtnäha kõik on juba avastatud ja läbi uuritud, kõnnib Tartu melomaan Ahto mööda unustatud radu ning täidab valgeid laike raudse eesriide taguse vinüülimuusika ajaloos.

Lauri Randla debüütfilm on komöödia ingeri-soome Tarkkinenide pere värvikast elust Eestis nõukaaja viimastel aastatel. Johannes sünnib eriskummalisse ingerisoome perre. Kui tema ema otsustab Soome tööle minna, jääb poiss Sillamäele vanavanemate kasvatada. Johannesel tuleb hakata üksinda elu tōsiasju avastama. Ta armub kōrvuni kooliõde Verasse, kakleb, riskib, saab karistada… ja taustal laguneb kurjuse impeerium, mida peeti igaveseks. Aga Leninid langevad, peale tungivad värvilised barbid ja reklaamid, taanduvad krokodill geenad ja tossavad moskvitšid… ja uksed läände lüüakse valla!

Meditatiivne dokumentaalessee portreteerib Balti uue laine dokumentalistide põlvkonda. Režissöörid Audrius Stonys ja Kristīstine Briede on saavutanud hämmastavalt ajastutruu atmosfääri, mis edastab samasugust sooja inimlikku ja lüürilist tunnetust nagu filmi kangelaste teosed möödunud sajandi 60ndatel ja 70ndatel. Eesti autoritest on filmis esindatud Andres Sööt ja Mark Soosaar.

Mänguline dokumentaalfilm räägib ühest veidrast infosõjast 1980ndate Eesti NSVS, mil totalitaarne võim seisis vastamisi popkultuuri kangelastega. Ja kaotas. Toonaste laste maailmapildi kujunemisel etendas lääne popkultuur üliolulist, ent nüüdse pilgu jaoks veidrat rolli. Aknaks unistuste maailma oli Põhja-Eestis nähtav Soome televisioon, mida võimukandjad ei suutnud kuidagi keelustada. Paralleelselt poliitilise põnevikuga kulgevad lavastatud lood, mis põhinevad tol ajal üles kasvanud laste mälestustel. Filmtegijad pakuvad humoorika käsitluse lähiajaloost, kus segunevad luuremängud ja inimlik tragikomöödia.

Jaan Klõšeiko (1939) on fenomen eesti kultuuris. Lõpetanud ERKI maalikateedri möödunud sajandi kuuekümnendatel, sukeldus ta ajakirjandusse ja temast sai raamatukujundaja. Tema tõeline kirg on aga fotograafia ja ta on järjekindlalt jäädvustanud Eesti kultuurielu sündmusi: tema fotoarhiiv sisaldab kümneid tuhandeid fotonegatiive. Ääretult joviaalne, mõnusa huumorimeelega ja alati kordumatu boheemlik Jaan Klõšeiko viib filmigrupi kaasa jalutuskäigule Tallinna vanalinna tema töö- ja saatusepaikadega seotud majade marsruudil ning kõneleb oma elufilosoofiast. Klõšeikost ja tema loomingust räägivad kunstiajaloolased ja kunstnikud.

Lembit Sarapuu on kunstnik, kes loob müüte, ise seejuures üha enam oma looduga samastudes – müüdiks muutudes. Nii isikuna kui ka kunstnikuna on Sarapuu erand, mis vaevu mahub tavaliste reeglite alla. Mis teiste puhul oleks originaalitsemine, kukub temal välja endastmõistetavalt. Nimetagem seda veidruseks või omapäraseks andeks – õige on nii see kui teine.

Aeg, millest räägitakse, kipub ununema. Meie silme all on Tallinn kaotamas oma nõukogudeaegset ilmet. Võib tänada saatust, et halvim, mis linna ees ootas, jäi ehitamata. Kolm erinevat loojat, tolleaegsed Tallinna arhitektuuri tipptegijad-otsustajad Mart Port, Dmitri Bruns ja Voldemar Herkel räägivad Tallinna ehitusest nii, nagu nad sellega seotud olid. Vestlust veab arhidekt Ike Volkov. Režisöör Andres Söödi operaatoripilk süveneb nõukogudeaja inetuse esteetikasse, paneelhallidesse uusrajoonidesse, lagastatud linnaehituslikesse tühimikesse, arhitekti kui suure süsteemi mutrikese teo- ja vastutusvõimesse.