Otsingutulemused

Eestit okupeerinud võõrvägede jaoks oli kahjustamata loodus ja terve elukeskkonna säilitamine teisejärguline. Nõukogude kindralid paigutasid keskkonnaohtlikud baasid enamasti Eesti looduskaunitesse paikadesse, valgalade ja veekogude lähedusse. Eestis oli Nõukogude sõjaväe kasutuses ligi 1565 militaarobjekti, sealhulgas viis lennuvälja, üle 50 raketibaasi, polügoonid jm. Taasiseseisvumise järel on meie keskkonnakaitsjaid vaevanud ebakindlus – kas on leitud ja kahjutuks tehtud kõik reostusallikad ja maapõues peituvad ohtlike ainete jäägid.

1968. aastal ära keelatud dokfilm. Režissöör Ülo Tambekile heideti ette põhjendamatult pessimistlikku ja ideoloogiliselt väära lähenemist probleemidele Eesti maarahva elu sotsiaalsel ümberkujundamisel ehk kollektiviseerimisel, kaasaja üle ironiseerimist ja mineviku lubamatut romantiseerimist. Filmi lõpetamine peatatakse. Uue vabaduselaine saabudes juba pärast Ülo Tambeki surma saab operaator Toomas Kirdelaht võimaluse kakskümmend üks aastat hiljem, 1989. aastal film lõpetada. Algusesse lisatakse Tallinnfilmi stuudio direktori käskkiri 1968. aastast, ülejäänus säilitatakse täpselt Ülo Tambeki omaaegne versioon.

Filmis püütakse mõtestada lahti probleeme, mis on seotud individuaaltööga põllumajanduses, vastuoludest suurtootmisega. Käidi Pärnu rajooni Suurejõe kolhoosis, Muhumaal, Alatskivil ja Mustvees. Oma arvamust avaldavad Adu Peets, Priit Saar, Hans Feldman, Väino Tammisaar, Andu Tõrva, Peep Pärisoo, majandusteadlane Ivar Raig jt.

Filmigrupp saadab looduskaitseinspektor Henn Neemret tema töökäikudel Põlvamaal. Järjepannu saadakse teada uutest keskonnareostustest. Intervjueeritakse olukorra eest vastutavaid isikuid, kuid sageli löövad need trahvimistele ja noomitustele käega.

Eesti väikelinna arenguprobleemid, peremehega ja peremeheta alevid. Eesti maa-arhitektuuri parimad näited. Režissöör Indrek Kangur.