Otsingutulemused

1968. aastal ära keelatud dokfilm. Režissöör Ülo Tambekile heideti ette põhjendamatult pessimistlikku ja ideoloogiliselt väära lähenemist probleemidele Eesti maarahva elu sotsiaalsel ümberkujundamisel ehk kollektiviseerimisel, kaasaja üle ironiseerimist ja mineviku lubamatut romantiseerimist. Filmi lõpetamine peatatakse. Uue vabaduselaine saabudes juba pärast Ülo Tambeki surma saab operaator Toomas Kirdelaht võimaluse kakskümmend üks aastat hiljem, 1989. aastal film lõpetada. Algusesse lisatakse Tallinnfilmi stuudio direktori käskkiri 1968. aastast, ülejäänus säilitatakse täpselt Ülo Tambeki omaaegne versioon.

Eluolu Jõgeva rajooni Saadjärve kolhoosis, kus viie aastaga on jõutud viimaste hulgast esimeste sekka. Uued elumajad, lasteaed, kooli võimla ja mitmed teenused, mis toodud tööinimesele lähedale, on teinud majandi kohaks, kuhu tahetakse tööle ja luua oma kodupaik.

Film Saaremaa külast, sellest mis kunagi oli ja mis on tänaseni säilinud, aga varsti kadumas. Vanade majade ja põllutööriistade vahel on teiste Jursi küla vanakeste hulgas ka Sannika Juuli, kelle noorusaeg oli üksainus töörügamine oma venna puumaakohal ja kes tänavu kevadel suri.

Põllumajanduse kollektiviseerimine ei tähendanud murrangut üksnes tootmises, vaid ka eluviisis ja mõttelaadis. Sõjajärgse Eesti esimene kolhoosiesimees Herman Kuning räägib Viktor Kingissepa nimelise artelli moodustamisest Sakla külas 1947. aastal. Temaga koos meenutavad ka Vladimir Maripuu, Aleksander Naak, Oskar Mäeniit ja Kustu Raamat. Külalaulik on Oessaare Heini.

Pilk Eestimaa kolhoosikülla suvel 1969. Kerkivad uued majad, saagid tõusevad, elektrikarjus hoiab kolhoosikarja koos, masinapark täieneb, asfaldiga kaetakse maanteid ja tootmishoove, põllupidamise kõrval tegeletakse mitmete tootmisharudega tärklise valmistamisest kuni kalakasvatuseni välja.