Otsingutulemused

Laanehurtsikus elutseva kollipere pesamuna Nukitsamees saab endale ühel ilusal hommikul hoidja. See on väike tüdruk Iti, kelle nõiamoor on koos venna Kustiga metsa meelitanud, et lapsed oma majapidamises tööle panna. Iti näeb kiusliku jõmpsikaga palju vaeva, kuid tal jätkub kannatust ja tasapisi taltub Nukitsamees - nii kutsub Iti teda tema sarvemuksude pärast. Kui õde ja vend nõiamajast põgenema pääsevad, ei taha väike poisipõnn Itist maha jääda. Kuid Iti ja Kusti kodu on hoopis teistsugune kui metsas ja Nukitsamees peab otsustama, kuhu ta õieti kuulub.

Vanemuise teatris 1976. aastal esietendunud Jaan Toominga lavastuse „Põrgupõhja uus Vanapagan“ filmiversioon ei ole lavastuse ekraniseering, pigem lavastaja ja režissööri heiastus toonasest lavastusest ning soov sulatada teatrifluidum filmikeelde. Modernse kaamerakeelega, omas ajas uuenduslikus filmis on lavapilti isegi välditud, fookuses on suured plaanid, mis kaotavad distantsi ja sunnivad vaatama tegelaste sisemusse. Kas inimene võib ja tahab õndsaks saada? Kas inimsool on tulevikku?

Inimesena maa peale minnes on Vanapagan kindel, et töö ja allaheitlikkuse läbi on sealses elus võimalik õndsaks saada. Tema naabrimees Kaval-Ants peab seda veidruseks, mis tema isiklikke plaane siiski ei takista. Antsu abi ja nõu Põrgupõhja elu korraldamisel läheb Jürkale, tema naisele Juulale ja nende lastele väga kalliks maksma, kuid Jürkal jätkub pikka meelt ja usku oma eesmärgi saavutamisse - kuni päevani, kus Ants leiab, et enam pole tal Jürkast mingit kasu.