Otsingutulemused

Abhaasia eestlased tulid esimest korda Eestisse laulupeole laulma 1947. aastal. Tulid ka 2014. aastal, aga ainult pealtvaatajatena. Sulevi, Salme ja Burna külade eestlased räägivad elust-olust kaugete aegade tagant ja praegustest tegemistest.

Animatsiooni sugemetega antropoloogiline road-movie minategelaseks on animafilmitegija Priit Tender, kellel käsil tšuktši muinasjutu “Ussinuumaja” ainetel joonisfilmi tegemine. Priitu intrigeerib miski muinasjutu sürreaalses sisus. Režissööride duo Priit Tender ja antropoloog Liivo Niglas viivad vaataja läbi mitmete rännakute otse maailma lõppu, kargele ja maalilisele ning kohati täiesti sürrealistlike arusaamadega maale, et leida jälgi Ussinuumajast. Püütakse mõista maailma, mis on loonud niivõrd kummalisi narratiive ja leida see maailm iseeneses, kohtudes millegi või kellegi väga teistsugusega.

19-aastane Martin Koppel teeb päeval põllul tööd ja üürgab traktorirooli taga Georg Otsa ja Elvis Presley laule. Martin tunneb tihti igatsust hoopis teistsuguse elu järele. Nii tunneb ka Martini töötu ema, kes istub päevad läbi endise kolhoosimaja tillukeses korteris ning vaatab koos koerake Elvisega seebikaid. Ja siis saab Martin telefonikõne tuttava-tuttavalt, kes kutsub poisi Pärnusse muusikaüritust juhtima. Millestki sellisest on ta alati unistanud! Kuid ürituseni jääva nelja päeva jooksul tuleb Martinil läbida tuhandetele eesti maanoortele tuttav takistusriba, mis koosneb lisaks töörügamisele külapoest, vines sõpradest, viinast, õllest ja suveõhtute meeletutest pidudest.

Stseenid ooperitest, G.Donzetti "Lucia de Lammermoor" ja E. Tambergi "Cyrano de Bergerac", esitamas Margarita Voites, koos Urve Tautsi ja Teo Maistega. Lavapartnerid kõnelevad teatri elust ja võlust, ühisest loometööst. Margarita Voites esitab soololaulu, flöödil Sigrid Orusaar, klaveril Therese Raide.

Äsja ülikoolist tulnud kriminalist saab ülesande juriidiliselt vormistada süütamisjuhtum, mille on omaks võtnud 18aastane Epp-Kai. Ent ta ei näe tüdruku teol motiivi. Tema partner, kogenud uurija, kellel on tööd niigi küllalt, ei pea vajalikuks pikki vestlusi süüalusega. Noor uurija aga tajub, et Epp-Kai varjab midagi, ja et eeluurimisvanglas peab ta meeleheitlikku võitlust iseendaga, püüdes leida õiget teed.

Skulptor Anton Starkopf (1889 – 1966) oma Tartu ateljees viimasel eluaastal. Filmitegijad on jälginud vanameistrit tema loomingu keskel mõtiskleva ja ikka loovana. Ott Kangilaski tekst on justkui Starkopfi sisemonoloog, kõnelus iseenda, oma loomingu ja selle vaimse ning materiaalse ainesega. Savi, kivi, puu on ained, millele kunstnik elu annab, kõneleb Starkopf Kangilaski suu läbi. Vanameister ise endast tehtud filmi näha ei jõudnud. Eesti skulptuurilegend suri 30. detsembril 1966 oma ateljees ja ta maeti koduõuele, mis oli tolleks ajaks kujundatud väikeseks skulptuuriaiaks.

Kanada eestlaskonna 1960–1963. aastal valminud mängufilm kujutab Eesti olusid aastatel 1946–1947, mil metsavennad võitlesid okupatsioonivõimudega, ootasid uut sõda ja lootsid taastada Eesti Vabariigi. Metsavendade punkris elab vastupanuvõitlejate grupp kapten Lembit Mõtuse juhtimisel. Mehed unistavad Eesti vabastamisest ja peavad lahinguid kohaliku nõukogude väeosaga. Pärast vägistamiskatset metsas asub metsavendade juurde elama ka Lembitu kaunis pruut Linda. Metsavennad röövivad raharongi ja saadud miljon rubla otsustatakse jagada sajale lähitalule sundmaksude tasumiseks. Rasketes lahingutes hukkuvad külamees Endel, metsavaht Juhan ja tema naine Maali. Ent ellujäänud unistavad endiselt vabast Eestist.