Otsingutulemused

Kui palju Eestimaad jõuab poole tunniga läbi rännata? Ja kõike nähtut voolavas poeetilises keeles esitada? Kontsentraat aegadest, kohtadest, loodusest ja inimesest suubub suvesse aastal 1984, mil Lasnamäe oli noor, maaelu tublil järjel ja autode nimi Žiguli. Kas need olid tõesti Nõukogude Eesti parimad aastad või see ainult näib nii? Tallinna vanalinna punased katused on ju alati punased, Tartu tervitab jaanipäeva ikka ülikoolilõpetajate säravate silmadega, Kasari jõgi otsib mere poole teed ikka läbi Matsalu roostike ning Lahemaa maalilisel sinilillevälul võib loodetavasti veel kaua kohata sookurgede peret.

Agronoomia üliõpilane Tõnu leiab oma praktikakohas, õitsval järjel Kalevi kolhoosis eest palju andekaid lauljaid, eriti aga hõbehäälse Malle. Kuid kolhoosiklubi on kinni ja lauluväljakust on tehtud seakoppel. Malle isa, esimees Palk peab laulmist tööaja ja -jõu raiskamiseks. Kolhoosnikud, kuuldes, et Tõnu oskab koori juhatada, astuvad esimehe tahte vastu. On ju tulemas üldlaulupidu ja rahvas tahab peole minna. Ülevaatus läheb hiilgavalt ja kiita saab selle eest ei keegi muu kui Palk. Kuid eelproovidele ta koori sõita ei luba, ja lootus on juba kustumas. Abi tuleb sealt, kust keegi ei oska oodata.