Otsingutulemused

Ulvi on peaaegu terve oma elu elanud Soomaa rahvuspargis keset sügavat metsa ja ürgset loodust. Ehkki jõgi tema maja kõrval tuleb kalda vajumise tõttu iga aastaga majale järjest lähemale ning kodused olmetingimused lähevad järjest keerulisemaks, ei kavatse Ulvi oma lapsepõlvekodust kuhugi lahkuda. Teda hoiavad siin kinni Tori hobused, keda ta aastakümneid kasvatanud on ja eluviis, mis naise jaoks ainuvõimalik tundub.

Hobujõud on ajale jalgu jäänud mõõtühik. Niisamuti on ajale jalgu jäämas fossiilkütustel liikuvad masinad ja isegi inimsuhted, vähemalt selliselt nagu vanem generatsioon neid tajub. 1920ndatel alustasid bensiinimootoritega masinad hobuste üle massilist võidukäiku. Kõigest sada aastat hiljem on virtuaalreaalsus oma võidukaare alguses, nagu ka sellega kaasnev füüsiline üksindus. Risto Kappet on e-sportlane, kelle tööpäevad mööduvad toanurgas simulaatoril autorooli keerates. Ta on selle alaga tegelenud juba üle 12 aasta. Kui varem oli arvuti taga autorooli keeramine talle hobiks, siis juba viimased kaks aastat teenib ta Eesti keskmist palka profisportlasena, võisteldes virtuaalsetel ringradadel maailma parimatega.

Eeva Mägi lavastatud lühimängufilm on absurdist pakatav kohtudraama, mis jutustab loo kahest endisest abikaasast, kelle armastusest on saanud vihkamine ning järele on jäänud vaid soov teineteisele kätte maksta. Kõige selle vahele jääb aga väikene laps

Herbert sõidab pikale tööreisile ühte mereäärsesse linna. Ootamatult armub ta väga kaunisse lillepoe müüjannasse. Herbert kannatab unetuse all ning ravib seda televiisorist piljardit vaadates. Ent nüüd ei ole ka sellest enam abi. Kinnisideeks muutunud kirg hoiab teda ärkvel ...

Rõdul suitsu tehes tabab kodanik Toonekurge korraga selgushetk ning ta mõistab, et ta polegi inimene, vaid lind. Samal ajal söövad Mees ja Naine lõunat. Kui kellast hüppab välja kägu, lahkub Mees kiirustades korterist. Naine ja kodanik Toonekurg kohtuvad...

Abhaasia eestlased tulid esimest korda Eestisse laulupeole laulma 1947. aastal. Tulid ka 2014. aastal, aga ainult pealtvaatajatena. Sulevi, Salme ja Burna külade eestlased räägivad elust-olust kaugete aegade tagant ja praegustest tegemistest.

17-aastane väikelinna tüdruk Laura ei leia elus asu: ema käib närvidele, omavanused kutid on nõmedad ja kõik meelelahutused tunduvad lapsikud. Ühel päeval tirib energiline sõbranna neiu kaasa rabamatkale, mida korraldab keskealine loodusehunt Joosep. Algus pole paljutõotav: kinnise loomuga tüdrukule ei meeldi kompleksivabalt käituv Joosep, kuid matka edenedes avastab Laura eneselegi ootamatult, et Joosepi karune sarm paneb tal vere kiiremini pulbitsema. Rännak tüürib aga vääramatult lõpu poole ja Laural tuleb otsustada, kas suhe endast vanema mehega on vaid vahepala naiseks kujunemise kurvilisel teel või on tegemist elu esimese päris armastusega.

Lucavsala (Lutsusaar) on saar peaaegu Riia kesklinnas, keset Daugava jõge. 1930ndatel asusid saarel talud ja lehmakarjad. Pärast sõda jagati saar nõukogude suurtehaste töölistele aiakruntideks. Spontaanne elutegevus Lucavsala saare aianduskooperatiivis avaneb läbi humoorikate detailide ja kontrastide. Peategelane Rasma, 76-aastane aianduskooperatiivi isehakanud esinaine valvab heakorraeeskirjade täitmise järele, noomib laiskvorste ja joodikuid, kogub makse ja topib oma nina võõrastesse asjadesse. Nüüd aga soovivad kinnisvaraarendajad muuta saar turismimagnetiks, kuhu pole asja ei pensionäridel ega hipidel, kes agaralt tulevase Lat Vegase vastu võitlevad.

Kas geeniusel on õigus oma teatrile, küsib Eesti teatri vanim tegevnäitleja Leida Rammo (1924) ja vastab: on küll. Tallinna Linnateatril on oma geenius – lavastaja Elmo Nüganen. Aga tal ei ole korralikku teatrimaja, suurt lava ega saali. Teater tuleb august välja tõmmata, otsustab Grand Old Lady ja võtab ette enneolematu ristikäigu ametkondade alistamiseks. Tarmukas proua kirjutab kirju, käib linnavalitsuse ametnike jutul, konsulteerib ärilehe peatoimetajaga ja kohtub miljonäriga. Vanadaam teeb kõik, et linnateatri varsti peaaaegu 20 aastat tühjana seisvasse lavaauku uhke teatrimaja ehitataks ja täituks teatrirahva ammune unistus.

19-20. sajandi vahetusel rändas Eestimaalt Siberisse tuhandeid ümberasujaid, sealhulgas umbes 5000 setot. Siberi setode suurimaks keskuseks kujunes Haida küla Krasnojarski krais. 2012. aasta aprilli lõpus viis järjekordne uurimisretk Haida külla pärimust koguma eesti folkloristid Anu Korbi ja Andreas Kalkuni. Vahur Laiapea jäädvustab kohtumisi külaelanikega. Setu memmed jutustavad oma elust, joovad samagonni ja leelutavad laulda. Haida külas on algamas ka ettevalmistused 9. mai võidupühaks: koolis harjutatakse võitu ülistavate luuletuste lugemist.