Otsingutulemused

Meie Päikesesüsteemi väikeplaneedile järjekorranumbriga 11 577, mille avastas 8. veebruaril 1994 Belgia Kuningliku Observatooriumi astronoom Eric W. Elst, andis Rahvusvahelise astronoomialiidu väikeplaneetide keskus nimeks Einasto. Koos teiste Eestiga seotud väikeplaneetidega tiirleb nüüd ümber Päikese ka Einasto, üheks tiiruks kulub 3,84 aastat ehk 1400 päeva. Filmi osad kannavad astroloogilist tähendust, mille aluseks on Gustav Holsti Sümfooniline süit “Planeedid” op 32.

Raivo Hein on edukas internetiärimees, harrastusastronoom, astrofotograaf ja rännumees. Ühtaegu nii idealist kui ka materialist. Tõenäoliselt on Raivo ka Eesti esimene kosmonaut, sest pilet sir Richard Bransoni korraldatavale kosmosereisile on tal taskus. Raivo usub teadusesse, inimese tervesse mõistusse ja inimkonna helgesse tulevikku. Ta usub, et 1000-aastane inimene on täna juba sündinud. Ta arutleb inimkonna tuleviku, elu ja universumi müsteeriumi teemil. Lisaks Raivole mõtisklevad tõe, selle otsingute ja olemasolu üle astrofüüsik Jaan Einasto, füüsik Peeter Saari, teadusfilosoof Enn Kasak, astronoom Laurits Leedjärv, pastor Gustav Piir jpt.

Miša on 32 aastat vana ja elab Narvas. Miša on sündinud koomik, välimuselt veidi paksuke ja kohmakas, aga väga tark ja vaimukas. Ta on kooliõpetaja, mudelautode kollektsionäär ja rokkmuusika fänn. Mehel on üks kirg: Miša unistab Volga ostmisest. Aga hetkel otsib ta endale naist. Kohtumised kohvikutes toimuvad erinevat tüüpi ja iseloomuga neidudega. Mees tahab väga oma perekonda, kuid teisest küljest on ta väga kriitiline kõige suhtes, mis tema ümber toimub. Poissmehe sõber annab talle lõbusaid nõuandeid. Aljona Suržikova dokumentaalse komöödia lõpus selgub, kas Miša leidis endale armastuse ja ostis ka Volga. Kas kõik unistused täituvad, kui seda tõesti tahta?

Kodutu Nadežda ei suuda leppida oma abikaasa surmaga ja loodab, et ühel päeval viib Jumal nad jälle kokku. Turvamees Oleg on kaotanud töö ja tervise. Tähtsateks tegelasteks on linateoses ka tuvid, piibellikud sulelised, kellest tänapäeval on saanud prügilinnud. Millest ammutada jõudu, kui kõik oluline on kadunud? Kas usust? Usust küll, aga millesse? Kummalise pildina kerkib keset halli magalarajooni Lasnamäel traditsiooniline õigeusu kirik. Kiriku juurde tuleb palju inimesi, kuid Nadežda ja Oleg peavad leidma oma lootuse ja armastuse mujalt.

Legendaarsel palverändurite teekonnal Hispaanias mööda Camino de Santiago teed kõnnib igast ilmakaarest pärit rändurite hulgas ka meie filmimees Andres Sööt. Kõige populaarsem palverännaku marsruut, Prantsuse tee, algab Prantsusmaalt, kulgeb üle Pürenee mäestiku Põhja-Hispaaniasse, sihtpunktiks Santiago de Compostela. Nagu mitmed teised Caminol käinud, ei lõpeta ka Sööt oma 800 kilomeetrist teed ühe korraga. Oktoobris 2004 jätab ta teekonna katki, et järgmisel kevadel jätkata ja jõuda palverännaku sihtkohta Santiago de Compostelasse. Rännakufilmis on tükike autorit ja tükike Hispaaniat, jooksu pealt suudeldud, nii ausalt edasi antud kui saab teha vaid üksinda rännates.

Dokumentaalse filmirännaku keskmes on pühaks peetud Ararati mägi. Filmigrupp liigub Parroti jälgedes ümber Ararati, otsib jälgi Parrotist ja Noa laevast, tutvub piirkonna kultuuri ja ajalooga ning vallutab Ararati tipu just nagu Parrot 180 aastat tagasi. Eestist pärit baltisakslane Friedrich Parrot (1791-1841) tõusis koos viie kaaslasega 1829. aastal esimese lääne inimesena Ararati (5137 m) tippu. Tema rühmas oli ka Hatšhatur Abovjan, kes pärast mäevallutusele järgnenud õpinguid Tartu Ülikoolis pani aluse Armeenia moderniseerimisele.

Kui räägitakse Pirita kloostrist, siis mõeldakse selle all varemeid. Samas on paljudele avastuseks, et vana kloostri varemete kõrval tegutseb juba enam kui kümme aastat birgitiinide ordu uus klooster. Linnulennuline ülevaade birgitiinide ordust, ordu rajajast Püha Birgittast, Pirita kloostri ehitamisest ja restaureerimisest ning õdede elust kloostriseinte vahel. Kloostris elamise ja olemise mõte on ennekõike palves ning Jumala ülistamises, millele kloostri elanikud pühendavad oluliselt palju aega. Isa Vello Salo mõtestab lahti palve olemuse. Lagle Parek räägib Pirita kloostri ajaloost.

Kuidas elavad setud ühiseuroopa idapiiril, mis jagab tinglikult kaheks ortodokse ida ja katolik-luterliku lääne, lõigates samas traataia ja kontrollpunktidega pooleks rahva põlise maa, kus aastasadade jooksul on setud elanud. Setud said ametlikult rahvaks alles 19. sajandi keskpaiku. Setudel pole kirjakeelt, rahva ajalugu kannab suuline mälu. Kas ka niisugusel mälul on oma piir? Kui kaua tahavad mäletada setude praegused lapsed ja tulevased põlved? Piir, millest jutustab film, ei ole ainult geopoliitiline jõujoon. Seda vaadeldakse kui kahe erineva maailmakäsituse vahelist “kontroll-joont”, mis samaaegselt ühendab ja lahutab sealseid rahvaid.

1945. aasta jaanuaris tõmbas Stalin kaardi peale joone – uue Vene Föderatsiooni ja Eesti NSV piiri, mis võttis Eestilt osa maad ning poolitas setu rahva ajaloolise kodumaa. 2004. aasta 1. mail sai sellest pliaatsijoonest Euroopa Liidu idapiir. Peeter Brambati film otsib vastuseid küsimustele, kuidas tuleb setu rahvas toime kahe riigi veere pääl. Kas esivanemate hingejõud aitab neil olla ja elada ning jääda rahvaks ka tulevikus? Filmi aluseks on aastatel 2001-2004 Eesti Televisioonile toodetud 15-osalise dokumentaalse saatesarja "Veere pääl" lood, mis on filmitud nii Eestis kui ka Vene Föderatsioonis Petserimaal.

Enam kui 300 aastat tagasi viidi Venemaal läbi kirikureform, millele vastuhakkajaid on sajandite jooksul taga kiusatud. Ennast vanausulisteks nimetavad inimesed päästsid end huku ja vägivalla eest pagedes riigi äärealadele. Osa neist sattus Peipsi läänekaldale. Eestlaste kõrval on nad talunud kõike, mis meie maale osaks on saanud, nad on endiselt säilitanud usu, omanäolise kultuuri ja elulaadi. Kolm sajandit on nad valmis olnud saabuvaks maailmalõpuks. Iga päev on elatud nii, nagu järgmist ei pruugiks saabuda.