Otsingutulemused

Nõukogude ajal aset leidnud sündmustel põhinevas õudussugemetega mängufilmis satuvad eesti tudengid Siberis burjaatide külas hirmujudinaid tekitavate sündmuste keskele. Matkal oma kaaslastes pettunud kinnine grupijuht Olle jääb retke viimasel päeval mägedes kadunuks. Vabameelne ja seiklusi hindav Eero ning ülejäänud matkajad on silmitsi ülesandega, mida nad esialgu ei taha, kuid hiljem enam ei oska lahendada. Keegi aga pole valmis nendeks vapustusteks, mida näib dirigeerivat kadunud Olle. Võõral maal ja võõra rahva hulgas kogeb matkagrupp, et tehtud teod ja kättemaks ei tunne surma piiri.

Filmi-matkameeste Riho Västriku ja Vassili Sarana retk Leena jõe deltasse. Leena lõikab Euraasia mandri põhja-lõuna suunal 4000 km ulatuses pooleks ja suubub Sahha poolsaarel Põhja-Jäämerre 150-harulise võrgustikuna, mis oma pindalalt on pisut väiksem Eestist. Tuhanded saared deltas pakuvad turvalisi pesitsusvõimalusi miljonitele lindudele, kes ei pea paljuks rännakut siia maailma äärele. Igikelts, tundra, jõgi ja meri moodustavad ainulaadse kombinatsiooni, mis sobib elupaigaks mitmele haruldusele. Vassili ja Riho satuvad Leena deltasse esmakordselt, nende jaoks on kõik uus. Vaataja saab osa nii delta loodusest kui ka jõeretke raskustest. Järg filmile “Retk Leena lättele”.

Leena jõgi, mis voolab risti läbi Venemaa, on tõeline elu allikas kõigile, kes elavad jõe kallastel. Keskjooksul on Leena kohati kuni 30 km laiune, enne suubumist Põhja-Jäämerre aga hargneb 150 km läbimõõduga deltaks. Kuid see hiiglane algab nagu iga teine jõgi nirena Baikali aheliku veerult. Esimesed kilomeetrid voolab jõgi läbi inimasustuseta taiga, mida peetakse pruunkaru kuningriigiks. Siia Siberi mändide vahele tegid ekspeditsiooni filmimehed Vassili Sarana ja Riho Västrik, kes varem on Venemaa avarusi ühiselt uurinud dokumentaalfilmides “Middendorffi jälgedes” ja “Muskusveise tagasitulek”.

Laama Karam Dorzh, ilmaliku nimega Igor Nikolajevitsh Ardujev, teenib oma igapäevast leiba Burjaatia Vabariigi väikese külakese Kõreni budismitemplis. Selles Mongooliaga piirnevas Venemaa paigas, keset Siberi avarusi, on veel säilinud kohalike põliselanike oma keel, kombed ja traditsioonid. Igori kodukohas Kõrenis näeb põnevat mikstuuri budistlikust Burjaatiast ja tänapäeva Venemaast. Dokumentaalfilmis räägib väikeses Siberi küla budismikeskuses laama ametit pidav Igor oma elukäigust, maailmavaatelistest seisukohtadest ja budismist üldisemalt. Igori monoloogide vahel näeb filmis pildikesi Kõreni külaelust ja –sündmustest.

Kirjanik Jaan Kross kõnnib minevikuradadel ja meenutab oma elu: lapsepõlve Tallinna Kalamajas, koolielu Westholmi gümnaasiumis, õpinguid Tartu Ülikoolis, sõda ja vangla-aastaid Siberis. Läbielatu ja kogetu on Krossi sõnul „elustuudium“, mis sillutas tema kirjanikuks kujunemise teed ja mille algust tähistab luulekogu „Söerikastaja“ ilmumine aastal 1958. Kirjaniku silm märkab seda, mida teised ei näe. Tema mälu taasloob selle, mille paljud meeleldi unustaksid. Tema meenutused on õpetus inimpalge säilitamisest, aegade sidemetest ja eestlase kohanemisvõimest. Film põhineb sündmustel, millest Jaan Kross kirjutab oma mälestusteraamatus „Kallid kaasteelised“.

Nganassaanid on samojeedi rahvas Euraasia põhjapoolseimas piirkonnas Taimõri poolsaarel Krasnojarski krai Taimõri rajoonis. Nad räägivad uurali keelkonna põhja-samojeedi alamrühma kuuluvat keelt, nende kaugemad keelesugulased on soomlased, eestlased ja ungarlased. Keelemälu ulatub 10 000 aasta taha minevikku. Šamaan Demnime loitsimist ja lovesse langemist filmiti 16. juulil 1977 sünk­roonselt ligi kolmveerand tundi, "Linnutee tuultesse" läks sellest ainult väike osa. Demnime laulud on lindilt tõlkinud S. Turdagina ja A. Mihkels ning täiendavad oluliselt meie tead­misi selle väikese hõimu peadpööritavast luulelennust. Nganassaani šamaan Demnime, Dühode poeg Namtuso sugukonnast (1913-1980) oli toona 64-aastane. Film Demnime loitsimisrituaalist valmis 20 aastat hiljem.

1949. aastal asuti teostama Stalini järjekordset hiigelprojekti - ehitama 5250 kilomeetri pikkust raudteed Obi suudmest Alaskani. Selle esimene lõik, 1500 kilomeetrit, mida ehitati üle soode ja rabade, pidi valmima nelja aastaga. Stalini surma järel ehitus seiskus. Valminud 750 km pole kunagi kasutuses olnud. Rahvas nimetab seda teed "surma teeks", sest seal hukkunud vange võib olla sadu tuhandeid ja see tee pole kunagi kedagi kuhugi viinud. Toonaseid sündmusi meenutatakse filmis mitmeti - ühed mõistavad toimunut hukka, teised aga leiavad, et olid päris ilusad ajad.

Filmimatk Siberisse, Burjaat-Mongooliasse. Tsaariaegsest vaimselt ja majanduslikult rikkast impeeriumi ääremaast on tänaseks saanud üleindustrialiseeritud, hambuni sõjaväestatud ja ökoloogiliselt laastatud regioon. Rahvuslikud tootmisharud on välja surnud, tüüpplaneerimine hävitanud omanäolise külakultuuri. Mongolipärase tähestiku asendamine kirillitsaga on burjaadid ilma jätnud rahvuslikust kultuuripärandist. Emakeelne kooliharidus on välja suretatud. Kõige kiuste on Burjaatias tõusmas uus laine rahvusliku ja igipõlise kaitseks ja taastamiseks.

Eesti koondrühm ja selle komandör Enn Leisson BAM-il. Rühma viies tööaastapäev. Novõi Uojan - 3000 elanikuga uusaula Burjaatias.

Hüdroelektrijaama ehitusel Siberis Angara jõel. Reporterid Ülo Tootsen ja Rein Nurk.