Otsingutulemused

Filmi-matkameeste Riho Västriku ja Vassili Sarana retk Leena jõe deltasse. Leena lõikab Euraasia mandri põhja-lõuna suunal 4000 km ulatuses pooleks ja suubub Sahha poolsaarel Põhja-Jäämerre 150-harulise võrgustikuna, mis oma pindalalt on pisut väiksem Eestist. Tuhanded saared deltas pakuvad turvalisi pesitsusvõimalusi miljonitele lindudele, kes ei pea paljuks rännakut siia maailma äärele. Igikelts, tundra, jõgi ja meri moodustavad ainulaadse kombinatsiooni, mis sobib elupaigaks mitmele haruldusele. Vassili ja Riho satuvad Leena deltasse esmakordselt, nende jaoks on kõik uus. Vaataja saab osa nii delta loodusest kui ka jõeretke raskustest. Järg filmile “Retk Leena lättele”.

Leena jõgi, mis voolab risti läbi Venemaa, on tõeline elu allikas kõigile, kes elavad jõe kallastel. Keskjooksul on Leena kohati kuni 30 km laiune, enne suubumist Põhja-Jäämerre aga hargneb 150 km läbimõõduga deltaks. Kuid see hiiglane algab nagu iga teine jõgi nirena Baikali aheliku veerult. Esimesed kilomeetrid voolab jõgi läbi inimasustuseta taiga, mida peetakse pruunkaru kuningriigiks. Siia Siberi mändide vahele tegid ekspeditsiooni filmimehed Vassili Sarana ja Riho Västrik, kes varem on Venemaa avarusi ühiselt uurinud dokumentaalfilmides “Middendorffi jälgedes” ja “Muskusveise tagasitulek”.

Alexander Theodor von Middendorff (1815 – 1894), baltisaksa ja eesti päritolu Venemaa teadlane, korraldas pärast osalemist mitmes uurimisretkes 1842 - 1845 aastail teadusekspeditsiooni Euraasia põhjatippu Taimõri poolsaarele. Poolteist sajandit hiljem võttis grupp Eesti teadlasi ette sama teekonna oma kuulsa kaasmaalase jälgedes. Lisaks kargele arktilisele tundrale, mis üllatab tuhandete lindude ja metsikute põhjapõtradega, kohtuti pärismaalastega, kelle esiisade abiga Middendorff jõudis Põhja-Jäämereni.

Soomeugri ja samojeedi rahvaste ühisjuuri ning rännuteid otsivas-avastavas dokumentaalfilmis püütakse tungida Uurali keelkonna läteteni, jälgida soome-ugri ja samojeedi hõimude etnograafiat, folkloori ja igapäevaelu, taastada nende tuhandeaastaseid rännuteid oletatavast algkodust Siberist Läänemere ja Doonau äärde. Kamassi, neenetsi, handi, komi, mari ja karjala keele kõnelejaid on jäädvustatud nende igapäevases elukeskkonnas 1969-1970. aastail Neenetsimaal, Handi-Mansimaal, Usbekistanis, Komis, Marimaal, Karjalas ja Eestis. Filmi koondatud ja emotsionaalselt mõtestatud aines on igihaljas ning selle ajaloolis-kultuuriline väärtus vaid suureneb ajas.

Ussuurimaa taigas käisid bioloogiadoktor Harald Habermani juhtimisel noored Eesti NSV teadlased ja looduseuurijad, sealhulgas kaheksa bioloogiakandidaati, üks oreparaator, filmioperaator ja karikaturist. Teaduslikuks otstarbeks koguti mitmeid haruldasi näiteid kohalikust taime- ja loomariigist, lõbusaid momente reisiseltskonna elust jäädvustas kunstnik Edgar Valter.