Otsingutulemused

Maailma viimne päev osutub reedeks, täpsemalt Suureks Reedeks. Mis juhtub siis inimestega? Kuidas nad selles teadmises käituvad? Kuidas tuleb selle hoomamatu reaalsusega toime üks perekond oma erinevates elurollides? Kunstnikust isa eraldub muust maailmast ja hullub apokalüptilisse loomingupuhangusse. Ema säilitab stoilise rahu, jagab hellusi ja käitub nagu midagi poleks muutunud. Laps, elades õndsas usalduses ema vastu, ei märka ümbritsevat õudu – ta tantsib ja keksib ringi ning unistab oma imelisest tulevikust tsirkuseartistina. Ema teeb tütrega läbi traditsioonilise ülestõusmispühade munakoksimise. Kelle muna jääb terveks, selle soov täitub. Lapse muna jääb...

Petseri kloostri peaväravate ees seisab tagasihoidlik puukirik – Püha Usukannataja Varvara nimeline. Siin toimetab juba aastakümneid preestrina Eestis kasvanud Isa Jevgeni. Ta ristib, laulatab, õnnistab, võtab pihile, mälestab, loeb üle koguduse kassa raha ja majandab kirikut. Ta saadab aastas ära ligi kakssada inimest. Surm on selle filmi üks tegelasi, ent mitte ainuke. Teine tegelane on elu, mida elavad isa Jevgeni ja inimesed, kes tema, kiriku ja kloostriga seotud. Nunn Olga, kes eluaeg meestejuuksuri ametit pidas ja neitsiks jäi. Odessast pärit Gennadi, kes juba 20 aastat hommikust õhtuni, näoga kloostri poole, Varvara kiriku seina ääres seisab ja lakkamatult palvetab.

Kui räägitakse Pirita kloostrist, siis mõeldakse selle all varemeid. Samas on paljudele avastuseks, et vana kloostri varemete kõrval tegutseb juba enam kui kümme aastat birgitiinide ordu uus klooster. Linnulennuline ülevaade birgitiinide ordust, ordu rajajast Püha Birgittast, Pirita kloostri ehitamisest ja restaureerimisest ning õdede elust kloostriseinte vahel. Kloostris elamise ja olemise mõte on ennekõike palves ning Jumala ülistamises, millele kloostri elanikud pühendavad oluliselt palju aega. Isa Vello Salo mõtestab lahti palve olemuse. Lagle Parek räägib Pirita kloostri ajaloost.

Filmitud Püha liturgia ajal Pühtitsa nunnakloostris Kuremäel 1990. aasta sügisel. Selle motoks võiks olla: "Ja juhatavad need hääled sind kui valgus pimeduses. Läheb maailm sellele häälele järele seetõttu, et ta toob rahu, armastust ja igavest elu. Kel kõrvad, see kuulgu".

Seisundipsühholoogial rajanev lakooniline joonisfilm, mis avab surutud, hullumeelsusega piirneva hingelise seisundi ja tee selleni. Film viib mõttele võimalikust vanadusküpsusest ja vabanemisest teispoolsuses. Liikumine siinpoolsusest kosmilise ruumi avaruse tunnetamiseni viitab indiviidi, aga ka ühiskonna võimalikule arenguteele.