Otsingutulemused

Raudne eesriie on langenud ning lääs on teadmatuses, mis toimub Nõukogude Liidus. Lääne luureteenistused koolitavad välja patriootidest agente, keda saata tagasi kodumaale infot koguma. See on lugu eesti meestest, kes naasid luureagentidena tagasi oma kodumaale.

Ülevaatlik käsitlus Eesti lähiajaloost ja laulvast revolutsioonist. Kuigi filmis keskendutakse Eesti taasiseseisvumise protsessile aastatel 1987–91, vaadatakse tagasi ka Eesti okupeerimisele ja järgnenud aastakümnetele. Rohkelt on kasutatud arhiivikaadreid. Sõna saavad inimesed, kes ise sündmustes osalesid ja nende kulgu määrasid –poliitikud, laulupidude dirigendid, dissidendid ja tavalised kodanikud. Esile tõstetakse eestlaste laulupidude traditsiooni ja unikaalset kogemust end veretult vabaks laulda. Film on ingliskeelne ja toodetud rahvusvahelisele publikule.

Eesti metsades on tuhandeid vaid rahva legendidest teada metsavendade haudasid. Eesti riigi leiges suhtumises pettunud metsavendluse uurija, 77-aastane Aino Lepp Pärnumaalt on suutnud leida ja ümber matta paarkümmend meest. Iga metsavend leiab koha ka Aino südames. Nii lasubki Ainol lisaks veel üks koorem – kasina pensioni kiuste on ta sunnitud sõitma mööda Eestimaad, et uue rahupaiga leidnud metsavendade haudasid ka hooldada. Mida rohkem metsavendi ümber maetud saab, seda raskemaks muutub Aino süda, sest vanusega jääb jõudu aina vähemaks. Nii võivad uuedki hauad taas unustuse hõlma vajuda.

Metsavendade aastakümnete pikkune meeleheitlik vastupanu ei andnud loodetud tulemusi. Nad ei suutnud vabastada Eestit võõrvõimu ikkest ega hoida ennast ja omakseid. Siiski tõestasid nad järgnevale sugupõlvele, et iseseisev Eesti oli midagi, mille eest tasus võidelda ja surra. 13 endist metsavenda, meest ja naist, meenutavad oma metsavennalugu, räägivad mälestuskilde metsa minemise ajenditest, julgeoleku haarangutest, sissisõja taktikast, reetmistest, vangilangemisest, ülekuulamistest jpm. Sõna saavad Ilmar ja Ilse Kivisild, Olav Sööt, August Hatto, Henno Ernits, Oskar Roosi, Aleksander Õismaa, Vilhelmine Lääts, Viktor Paljula, Aksel Viisut, Hilja Sarapuu, Alfred Käärmann ja Aksel Mõttus.

Okupeeritud Eesti. Stalin ja tema aeg, mil luuletajad kirjutasid Stalinile oode ja poeeme, metsavennad aga laulsid: "... ja Stalin tappa on meie püüd". Tribüünidelt pöörduti Stalini kui "eesti rahva suure sõbra" poole, rahva enamiku jaoks aga kehastas Stalini nimi Eestit tabanud vägivalda ja valet, mis ei jätnud puutumata ühtki eluvaldkonda, tungides vampiirina iga inimese ellu. Film lõhub müüdi eesti rahva ühtsest vastupanust võõrale võimule ning hoiatab olnu kordumise võimalikkuse eest.

Soomlastel oli talvesõda, eestlastel sellest märksa vähemtuntud suvesõda. Nii on nimetatud ajavahemikku aastal 1941, mis jäi Saksamaa N Liidule kallaletungi (22. 06. 1941) ja Eesti okupeerimise vahele. Sellele eelnenud üksainus nõukogude võimu aasta tõstatas uue vabadusvõitluse. Juuli lõpus tulid saksa väed, keda lootusrikkalt tervitati. Taheti taastada Eesti Vabariik. Järgmistel päevadel aga korjati eestlastelt relvad. Üks vallutaja oli asendunud teisega. Kasutatud on ajaloolisi foto- ja filmikaadreid, kõnelevad suvesõjas osalenud mehed.

Kalju Saaberi jutustuse alusel valminud kaheosalise filmi sündmustik algab 1940. aasta suvel ja lõpeb 1980. aastate keskel nähtuna ühe naise silmade läbi. Maria Marmor oli 1940. aastal nooruke aktivist ja hilisem parteitöötaja, nüüd elab aga trööstitus vanadekodus. Peategelane on oma võitlemised võidelnud ja läheb vastu elu viimasele vaatusele. Maria Marmori meenutused elustuvad mõtterännakuteks minevikku, mis põimuvad olevikusündmustega. Elustub Maria noorus ja armumine sepp Priidikusse, kes jääb tema elu armastuseks, kuigi karm saatus neid lahutas. Naine, kes võitles oma ideaalide nimel ja kaotas isiklikus elus peaaegu kõik, meenutab aegu, mil ta oli noor ja õnnelik, mil kõik oli veel ees.

Kalju Saaberi jutustuse alusel valminud kaheosalise filmi sündmustik algab 1940. aasta suvel ja lõpeb 1980. aastate keskel nähtuna ühe naise silmade läbi. Maria Marmor oli 1940. aastal nooruke aktivist ja hilisem parteitöötaja, nüüd elab aga trööstitus vanadekodus. Peategelane on oma võitlemised võidelnud ja läheb vastu elu viimasele vaatusele. Maria Marmori meenutused elustuvad mõtterännakuteks minevikku, mis põimuvad olevikusündmustega. Elustub Maria noorus ja armumine sepp Priidikusse, kes jääb tema elu armastuseks, kuigi kuri saatus neid lahutas. Naine, kes võitles oma ideaalide nimel ja kaotas isiklikus elus peaaegu kõik, meenutab nüüd aegu, mil ta oli noor ja õnnelik, mil kõik oli veel ees.

1947. aasta. Sõda on lõppenud, kuid Eesti metsad varjavad ikka veel relvastatud mehi. Kui saabub teade, et oodata on välisluure dessanti metsavendade toetuseks, asub julgeolekuohvitser Rein Taim juhtima NKVD vastuoperatsiooni Lääne diversantide ja Eesti metsavendade juhtide tabamiseks. Tema rühmal tuleb dessandiks maskeerituna jõuda metsavendade peidukohta, võtmeisikuteni selles rindejooneta võitluses. Rein teab, et valearvestuse eest maksab ta omaenda ja sõprade eluga. Kui rühm kohtub pealik Sandri ja tema meestega, algab mäng, milles näiline ja tõeline lakkamatult kohti vahetavad, mäng elu ja surma peale, milles proovitakse läbi aated ja südametunnistus.

Kuigi sõda on lõppenud, ei saabu rahu Mahtjamäe tallu. Peremehele Jüri Piirile avaldavad survet kord metsavennad, kord nõukogude võimule vilja kogumist organiseeriv külavolinik. Võõrad vaated ja nõudmised sunnivad hirmu all olevat peremeest tegema raskeid otsuseid.