Otsingutulemused

Rohke animatsiooniga dokfilm ülipopulaarsest karikaturistist Gorist, kelle saatus möödunud sajandi alguse Eestis näitab võimu ja vabaduse vahekorda nagu peeglis. Gori (1894-1944) fellinilikus maailmas segunevad farss ja draama, palagan ja suur poliitika. Ei ole teemat, mida Gori pliiats ei pilaks, kuni tuuled pöörduvad ja suid hakatakse sulgema. Võim koondub uute diktaatorite kätte. Ja see võim ei karda midagi rohkem kui enda naeruväärsust. Samas on vaenlase naeruvääristamine üks tema tõhusamaid relvi.

Eesti Vabariik tähistab 100 aasta juubelit. Sajandi jooksul on Võru linn läbi ja üle elanud kogu riiki rõõmustanud ja vapustanud sündmused – vabanemise ja taasvabanemise, maailmasõjad ja küüditamised, purustused ja ülesehitustööd. Võrukale on Võru maailma keskpunkt. Tema jaoks sünnibki kõik siin. Mis teeb selle elu elamisväärseks?

Vladimir “Boba” Sapožnini, kunagise tsirkusetähe seikluslik ja vastuoluline elukäik meenutab muinasjuttu. Boba oli Eesti juurtega imelaps, kes oli ühtviisi osav nii suuga trompetit ja havai kitarri imiteerides kui steppi tantsides. Ta oli oodatud esineja Euroopa kuulsaimates kabareedes, isegi kaugel Ameerikas. Tunnustatud tsirkuseartistina rändas ta läbi kogu maailma, kuid särava ja lõbusa koore all oli peidus tõsine kunstnik, kes ei leidnud virtuoosse viiulikunstnikuna piisavalt rakendust. 80 esinemisaasta jooksul jõudis Boba publikule kummardada nelja erineva riigikorra ajal – tsaariajal, esimeses Eesti Vabariigis, Nõukogude Eestis ja tänases vabariigis.

Nõukogude kinoajaloos oli Baltimaade näitlejatel üks eriline ja tänamatu roll. Paljudes juba unustusse vajunud sõjafilmides ilmusid eestlased, lätlased ja leedulased linale verejanuliste natsidena. Kas see on mõjutanud baltlaste kuvandit? Seda küsides kõneleb Eesti-Läti koostööfilm kunstniku vastutusest ja valikuvõimalustest. Vastuseks saavad sõna näitlejad ise - Tõnu Aav Eestist, Uldis Lieldidžs Lätist ja Algimantas Masiulis Leedust.

Lugu ühest eestlaste väeosast, mis tegutses kuni 1960ndate alguseni. Vahikompanii number 4221 valvas Nürnbergi kuulsate kohtuprotsesside ajal kõrgest seisusest sõjakurjategijaid. Eestlased, kes võitlesid relva-SSis bolševismi vastu ja istusid hiljem ameeriklaste käes sõjavangis, valvasid Nürnbergis tegelikult oma juhte. Keegi ei oska tänini päris ammendavalt selgitada, kuidas pääsesid eestlased Nürnbergi kohtumõistmisele nii lähedale. Avanevad selle kummalise olukorra ajaloolised tagamaad, mälestusi jagavad elusoleva vahikompanii sõdurid.

Eestis asunud juutide koonduslaagrite vangid räägivad oma kannatustest aastatel 1942 - 1944. Münchenis elav proua Helga Verleger nõustub 2001. aastal külastama Eestit, et rääkida vangilaagri aastatest. Vilniusest pärit Benjamin Anolikul õnnestus Klooga laagris ellu jääda, ta elab nüüd Iisraelis. Vangilaagris viibis ka Aleksander Pikton, kes kaotas siin oma kallima. Filmis on kasutatud kaadreid Eesti Kristliku Televisiooni, Eesti Filmiarhiivi ja Eesti Televisiooni arhiividest.

Kirjanik Jaan Kross kõnnib minevikuradadel ja meenutab oma elu: lapsepõlve Tallinna Kalamajas, koolielu Westholmi gümnaasiumis, õpinguid Tartu Ülikoolis, sõda ja vangla-aastaid Siberis. Läbielatu ja kogetu on Krossi sõnul „elustuudium“, mis sillutas tema kirjanikuks kujunemise teed ja mille algust tähistab luulekogu „Söerikastaja“ ilmumine aastal 1958. Kirjaniku silm märkab seda, mida teised ei näe. Tema mälu taasloob selle, mille paljud meeleldi unustaksid. Tema meenutused on õpetus inimpalge säilitamisest, aegade sidemetest ja eestlase kohanemisvõimest. Film põhineb sündmustel, millest Jaan Kross kirjutab oma mälestusteraamatus „Kallid kaasteelised“.

Eluloofilm kunagisest imelapsest, hilisemast maailmamainega viiulivirtuoosist Evi Liivakust (1924 – 1996) tutvustab andeka muusiku elu alates lapsepõlveaastatest Viljandis kuni elu viimaste hetkedeni New Yorgis. Filmi läbivat liini kannab lesestunud vanahärra Richard Anschuetz, Liivaku elukaaslane ja muusikapartner sõjajärgseist aastaist peale. Vanahärra imetluses, vaikmõtisklustes, möödunu eluolu ja vastastikuste suhete kirjeldustes on üllast väärikust, milles avaneb kahe inimese kiindumus teineteisesse ja oma kunsti.

24. veebruaril 1918 kuulutati välja Eesti Vabariik. Vaatadatakse tagasi sündmustele, mis algasid Veebruarirevolutsiooniga aastal 1917 ja lõppesid Tartu rahulepingu sõlmimisega 1920. aasta veebruaris. Millisena nähakse toonaseid sündmusi 75 aastat hiljem, värskelt taasiseseisvunud Eestis? Kasutatud on mälestusi, fotosid, filmikaadreid, dokumente, kunstiteoseid jt arhiivimaterjale. Sõna saavad Vabadussõja veteranid.

Soomlastel oli talvesõda, eestlastel sellest märksa vähemtuntud suvesõda. Nii on nimetatud ajavahemikku aastal 1941, mis jäi Saksamaa N Liidule kallaletungi (22. 06. 1941) ja Eesti okupeerimise vahele. Sellele eelnenud üksainus nõukogude võimu aasta tõstatas uue vabadusvõitluse. Juuli lõpus tulid saksa väed, keda lootusrikkalt tervitati. Taheti taastada Eesti Vabariik. Järgmistel päevadel aga korjati eestlastelt relvad. Üks vallutaja oli asendunud teisega. Kasutatud on ajaloolisi foto- ja filmikaadreid, kõnelevad suvesõjas osalenud mehed.