Avaleht

27.06.1904–25.09.1988

Kinomehaanik, helitehnik ja kroonikaoperaator August Eljari (kuni 1940. aastani Eichelmann) sündis 27. juunil 1904 Tartus töölisperekonnas. Juba õpingute ajal Tartu reaalgümnaasiumis hakkas tehnikahuviline nooruk mehaanikuna tööle kohalikes kinodes. Pidevalt ennast täiendades suutis ta sammu pidada kino- ja filmitehnika kiire arenguga. 1933 koos filmioperaator Voldemar Pätsiga asutatud filmilaboratooriumis (Eesti esimeses helifilmistuudios) Helila jäädvustati esmakordselt meie filmiloomes filmilindile kõnelevaina riigitegelasi, talletati lauljate ja muusikute esinemisi. 1936–1941 töötas August Eljari sihtasutuse Eesti Kultuurfilm ja Kinokroonika Eesti Stuudio laboratooriumi juhatajana. Mitmes toonases ringvaatepalas on filmijana märgitud tema nimi.

1945. aastast algasid Eljari katsumused vangilaagrites ja lühiajaline asumine Komimaal, mis 1955 karistuse kustumise ja kõigi õiguste taastamisega eksituseks tunnistati. 1957 oli ta taas kinolaborandina-laborijuhatajana Tallinna Kinostuudio (hilisema nimega Tallinnfilm) filmitöötlemistsehhis, kust lahkus vanaduspensionile alles 1985. August Eljari suri 25. septembril 1988 Tallinnas.

August Eljari filmimehe tegevus ulatub tummfilmi ajast meie päevini. Alustanud elavate piltide näitajana, võis ta end pidada teerajajate Konstantin Märska ja Theodor Lutsu, aga ka Andres Söödi ja Mark Soosaare kaasaegseks. Eesti pikima staažiga filmiveteran on olnud kinomehaanik, kroonikaoperaator, kino ärijuht, helikaamera konstruktor, subtiitrite valmistaja Saksa okupatsiooni aastail, Tallinnfilmi laborijuhataja. Kinomaja üritustel esitleti teda alati kui Eesti filmi vanaisa.

Filmograafia ja muu lisainfo: Vaata isikulehte

Filmograafia

1940 Rahva tahe (dokumentaalfilm), Eesti Kultuurfilm/ Leningradi Kinokroonika Stuudio, üks operaatoreist

1937 Eesti-Saksa-Läti poksiturniir [kroonikapala "Eesti Kultuurfilmi" ringvaates nr 73], Eesti Kultuurfilm, operaator [Eichelman] (+ Noel Envald, Vladimir Bartels)

1937 Eesti-Saksa-Läti poksiturniir [kroonikapala "Eesti Kultuurfilmi" ringvaates nr 72], Eesti Kultuurfilm, operaator [Eichelman] (+ Noel Envald, Vladimir Bartels)

1937 Paber ["Eesti Kultuurfilmi" ringvaade nr 11], Eesti Kultuurfilm, operaator [Eichelmann] (+ Konstantin Märska)

1936 Ikka ja alati tõsises töös [kroonikapala ringvaates "Eesti riigimehed kõnelevad"; kõneleb Konstantin Päts], Helila, helirežissöör [Eichelmann]; operaator Voldemar Päts

1936 Riikliku korra ehitus katuse alla [kroonikapala ringvaates "Eesti riigimehed kõnelevad"; Kaarel Eenpalu kõneleb, sünkroon], Helila, helirežissöör [Eichelmann]; operaator Voldemar Päts

1935 Tulekahi Koplis [kroonikapala "Eesti Kultuurfilmi" ringvaates], Eesti Kultuurfilm, operator [Eichelmann]

1935 Läänemeremaade Geodeetilise Komisjoni 8. konverents Tallinnas-Tartus 19.-25. augustini 1931. a. [kroonikapala "Eesti Kultuurfilmi" ringvaates nr 26], Eesti Kultuurfilm/ Helila, operaator [Eichelmann]

1935 Kennel klubi koerte näitus Tallinnas [kroonikapala "Eesti Kultuurfilmi" ringvaates nr 26], Eesti Kultuurfilm/ Helila, operaator [Eichelmann]

Esimene kino

Tartus avas sama aasta kevadel oma uksed esimene paikkino Eestis. Puust kokkulöödud sara kandis uhket nime Illusion ja asus Kivisilla otsa kohal. Kuna seal näidati peamiselt kauboifilme Metsikust Läänest, siis hakkasid tartlased uut vaatemänguasutust nimetama Varsakopliks.

Sajandialguse kino

August Eljari (1904–1988) – kinomehaanik, kroonikaoperaator, kino ärijuht, helikaamera konstruktor, Tallinnfilmi laborijuhataja:

"Tartu kino Imperial oli suur puitehitis, rotund, asus Politseiplatsil Emajõe ääres. Hiljem ehitati sinna Eesti Panga hoone. Meie majas elas keegi viiuldaja, kes käis mängimas kinoorkestris. Mulle öeldi tihtipeale: "Kuule, Kusti, mine vii onule süüa!" Elasime Karlova linnaosas – see oli ju maailmatu maa! Aga mis sellest, võtsin kätte ja läksin, sest seal ma sain istuda orkestriruumis ja vahtida ekraani. Korra, mäletan, elavad pildid ka rääkisid. Poisike ei osanud ju tol korral asjast aru saada, aga ekraani taga olid näitlejad, jälgisid suuliigutusi ja rääkisid. Nii algasid minu esimesed tutvused kinoga.

Kooli läksin Kevade tänavale. Ka seal vastas oli kino ja kinoputka – nii kutsuti aparaadiruumi, mis oli ehitatud väljapoole, et tulekahju korral tuli saali ei pääseks. Käisin ikka sellest kinost mööda, kooli ja tagasi. Mehaanik pani mind tähele ja kutsus aparaadiruumi. See oli põnev paik: kaarlamp põleb, mees väntab käsitsi projektorit. Kaua sa ikka niisama vaatad? "Sul on aega, keri meil film ringi!" Suviti istusin seal vahel terve õhtu. Sain nõksud selgeks. Aga tol korral oli õpilastel kaheksateistkümnenda eluaastani kinos käimine keelatud. Rääkisin koolidirektoriga, et minu majanduslik olukord on vilets ja kui tahan ennast koolitada, pean kinos lisa teenima. Lubati.

Kinos seansse ei olnud, tulid sisse, millal tahtsid. Filmi näidati ühe projektoriga. Iga osa järel oli väike vaheaeg. Inimesed olid sellega harjunud. Nad ei teadnudki, et saaks ka ilma vaheaegadeta."

[väljavõte artiklist "Maailm aastal 1908", Eesti Päevaleht, 30.09.1999]

Üks 1930. aastate teise poole filmisõbralikem ajaleht oli Tallinnas ilmunud Vaba Maa, kus kajastati regulaarselt nii Eesti kui muu maailma filmielu uudiseid ja löödi energiliselt kaasa ka kerkinud diskussioonides.

1936. aasta 20. novembril annab leht ülevaate äsja toimunud SA Eesti Kultuurfilm aruandekoosolekust. Pealkiri on rõõmus, otsekui 2008. aastast: "Kodumaa film jalgu alla wõtmas". Ja allpool "Eestis iga nädal 200.000 kinokülastajat. – Kaitsewägi ja politsei lasewad walmistada erifilme. – Kodumaa filme väliseestlastele".

1936. aastal tööhoo sisse saanud Eesti Kultuurfilm (EKF) valmistas regulaarselt ringvaateid ja nn kultuurfilme, vaatefilme ja olukirjeldusi, samuti tellimusfilme. Olles eelisfinantseeritud riigieelarvest, kerkis stuudio paratamatult monopoolsesse seisundisse ka tellimustööde hankimisel. Nimetatud lehes on kirjas: "Sihtasutis saatis kõigile ametasutustele ringkirja, juhtides tähelepanu sellele, et "Eesti Kultuurfilm" praegu juba suudab täita kõiki filmitöid. Warem asutused pöördusid eratootjate poole, sest "E. Kultuurfilmil" puudusid sisseseaded ja ei suudetud töid küllalt kiiresti walmistada. Nüüd on olukord selles mõttes paranenud ja asjasthuwitatud asutusele antakse wastawalt käsikirjale täpne majanduslik kalkulatsioon filmi walmistamise kuludest."

EKF oli ka 1937. aasta stsenaariumivõistluse initsiaatoreid, nagu viidatud paar Sirbi numbrit tagasi. Võistluse tulemused olid küll kaunis tagasihoidlikud, vaid mõned äramärgitud ideed, aga filminduse arendamisele sihitud omaette väärt pingutus oli see siiski. Samas kavandab EKF "filmitööstuse tehnilise personali ettevalmistamist", kursused olid planeeritud toimuma Tallinna tehnikainstituudi juures. Tegutseti koolikinovõrgu filmidega varustamisega.

1936. aasta viimastel kuudel käib leheveergudel elav arutelu, millist heliaparatuuri EKFile muretseda, kas teha ise või osta Saksamaalt Klangfilmilt või hoopis Aga-Balticult Rootsist.

Detsembrikuu Vabas Maas on kirjutatud heliaparatuuri asjus pea iga nädal, enne seda, oktoobrikuu keskel, tehti kodumaise ettevõtte Helila helifilmisalvestused ringhäälingu ruumides Estonia majas. Asja juhtisid August Eichelman (Eljari) ning Voldemar Päts (detsembris liitus Helila stuudioga raadio- ja elektritarvete kaupmees Elmar Jätmar). Salvestati peamiselt laule, Aarne Viisimaa esituses Enn Võrgu "Mu isamaa on minu arm", Marta Arder-Runge kandis ette rahvalikud laulud "Meil aiaäärne tänavas" ja "Süda tuksub tuks, tuks, tuks" jm. Hugo Laur ja Meta Luts esitasid helikaamera (nn atelje-kaamera) ees katkendi Hugo Raudsepa "Vedelvorstist", muu hulgas salvestati ka Tallinna orkestri garnisoni esitatud "Tuljak". 1936. aasta 29. oktoobri Vaba Maa arvustaja kirjutab: "Kõige paremini andis V. Pätsu ja Eichelmani valmistatud helifilmi ülesvõtteaparaat edasi kõne, mida tuleb pidada paremaks kui meie sportlastest Berliinis saksa heliaparaadiga tehtud kõneproove. Laulu- ja orkestriettekannete puhul võis märkida ettekannete tuhmust kõlavärvi (tämbri) suhtes ja heli piiratud ulatust. Need puudused on aga nähtavasti mitte aparatuuri, vaid ülesvõttetehnika süü, ja on kõrvaldatavad mikrofoni õige asetamisega filmimisel." See polnud kindlasti esimene Eesti helifilmiarvustus, "Päikese laste" ja "Kuldämbliku" teemal oli sõna võetud mitu aastat varem, aga meelde jääb see arvamine küll. Igal juhul võeti 1936. aasta oktoobri viimastel päevadel toimunud prooviseanssidel Gloria Palace'is ja Helioses kodumaa meeste helikatsetus vastu aplausiga. EKF aga muretses helifilmiaparatuuri siiski Saksa Klangfilmilt.

[väljavõte Jaak Lõhmuse artiklist "Esivanemate unustatud varjud", Sirp, 09.05.2008]

Valikbibliograafia

Raamatud, monograafiad

Lauri, L. (2013). August Eljari: Viimane filmimeeste vanast kaardiväest [intervjuu A. Eljariga tema tööst ning elust vangilaagris]. Rmt: Jõgi, M. (koost). Kirjutamata memuaare: katkendeid kaasaegsete elukroonikast helilindil. Tallinn: Tammerraamat, lk 23-33.

auri, L. (1989). Viimane filmimeeste vanast kaardiväest. Rmt: Kirjutamata memuaare II [katkendeid kaasaegsete elukroonikast helilindil], lk 27-43. Tallinn: Perioodika.

Artiklid

Säde, E. (2010). Filmilugu Mihklist ja tema Fordist. Sirp, 21. jaan.

Lõhmus, J. (2008). Esivanemate unustatud varjud. Sirp, 9. mai.

Eesti helifilm tuleb! (2002). [Konstantin Märska ja August Eichelmann alustasid 1935.  aasta alguses tööd helifilmiaparaadi konstrueerimisega]. Eesti Ekspress: Edison, nr 8, 12. dets, lk 14, ill.

Kaamera: Konstantin Märska. 90 aastat sünnist (1986). [meenutavad endised kolleegid Boris Jaanikosk, August Eljari, Ly Schönberg ja Vladimir Parvel]. Teater. Muusika. Kino, nr 5, lk 77-85, ill.

Varasemaid Eesti spordifilme (1983) [vestlevad Veste Paas, Eugen Piisang ja August Eljari]. Teater. Muusika. Kino, nr 5, lk 71-76, ill.