Avaleht

1960ndad: EESTI FILMI SUUR TÕUSULAINE



Mängufilm:

Hruštšovi sulaaeg N. Liidus tähendas uusi võimalusi eesti filmile. 1960ndate algus tõi eesti filmi rea erialase ettevalmistusega noori filmitegijaid (koolitust saadi VGIKis, osalt ka GITISes, vastavalt filmi- ja teatriinstituut Moskvas).

Mängufilmi uuenemisvõimalustest andis märku Virve Aruoja (sünd. 1922) „Näitleja Joller” (1960), mis valmis Eesti Televisioonis Moskvast lähtuva filmitootmissüsteemi väliselt. Järgnes Jüri Müüri (1929-1984) kaasajateemaline „Ühe küla mehed” (1961) Tallinnfilmis. Filmis satub eesti kalurite paat tormimöllus Soome randa. Ootuspäraste kohustuslike ideoloogiliste skeemide asemel (külma sõja aegsed vastandused: kapitalimaailma kriitika ja N. Liidu riigipiiri ületamine kui „kuritegu”) lahendas Müüri debüütfilm selle vastanduse märksa stambivabamalt ja loomutruumalt.

Müüri järgnevatest töödest väärib märkimist koos Grigori Kromanoviga tehtud „Põrgupõhja uue Vanapagana” ekraniseering 1964. Kirjanduse poole pöörduti filmiloomes ka varasem, ent tegemist oli vägagi erineva, kohati küsitava lektüüriga. Meie suure klassiku Anton Hansen Tammsaare keeruka kunstikeelega, mõistujutulis-müüdilise romaani ekraaniseerimine oli tõsine väljakutse. Rahvuskirjanduse tippude ekraanile toomine täitis toona tegelikult mitut funktsiooni, pakkudes alles kujunemisjärgus noorukesele filmikunstile ühelt poolt kunstiväärtuslikku ainest, teisalt aga teatavat vabanemisvõimalust Moskva ettekirjutustest.

Nn. sulaperioodi oluliseks tähiseks kujunes Grigori Kromanovi (1926-1984) Stalini aja isikukultuse probleeme analüüsiv „Mis juhtus Andres Lapeteusega?” (1966). Rindel õlg õla kõrval surmaga silmitsi seisnud meeste teed lähevad sõjajärgsetel stalinlikel aastatel lahku — miks?

1960ndate eesti filmi suur tõusulaine kulmineerus Kaljo Kiisa (1925-2007) „Hullumeelsusega” (1968). Dürrenmattlikku dramaturgiat meenutava tingliku mõtte- ja paradoksidraama tegevus hargneb II MS lõpupäevi vaimuhaiglas. Mis või kes on selles loos hullumeelsem? Kas inimesed haiglaseinte vahel, kes pole suutnud vastu seista totalitaarrežiimi ebainimlikkusele ja on tõesti haiged? Või hoopiski füürerikultuse pimeuskne käsilane, see „terve”, kes ustav-hullunult jahib väidetavalt haiglaseinte vahele varjunud inglise spiooni?

Kiisa „Hullumeelsus” kuulus kahtlemata kogu semise filmiloomingu kunstiliselt originaalsemate (stsenarist Viktors Lorencs (1927-1992)) ja tulemuslikumate (kasvõi Jüri Järveti osatäitmine ja Anatoli Zabolotski (1935) operaatoritöö) ning samas ka sisult tuumakamate tööde hulka. Paraku liigagi kaaluka ühiskondlik-poliitilise sõnumiga. „Hullumeelsus” leidis Moskvas teravat ideoloogilist hukkamõistmist ja keelustamist (filmi linastati piiratult üksnes Eesti NSVs, üleliidulisele ekraanile jõudis see alles perestroika ajal).

See tähendas tõsist tagasilööki nii Kiisale kui eesti filmile tervikuna. Tõsisem temaatika pidi järgnevail aastail otsima teed ekraanile pigem nö. ridade vahelt, allegoorilises vormis. Näiteks sotsiaalselt tundliku närviga Kromanov oli edaspidi sunnitud pöörduma žanrifilmi poole.

Romantilises seiklusfilmis „Viimne reliikvia” (1969) lubavad brechtiliku Verfremdungseffekt’i põhimõttel kasutatud vabadusejanust nakatatud saatelaulud (Paul-Eerik Rummo sõnad, Uno Naissoo muusika) tõmmata filmi ajaloolistest dekoratsioonidest hoolimata paralleele ka toonase nõukogude ajaga. Kromanovi „Viimne reliikvia” on ilmselt kõigi aegade menukam ning laiemalt tuntud eesti film.

Lihtsa loomulikkuse ja vahetu siirusega võitis paljude eestlastest filmivaatajate südamed Arvo Kruusemendi (1928) „Kevade” (1969), Oskar Lutsu populaarse noorsooraamatu ekraniseering. Otse loomulikult pidid tulema selle järjed „Suvi” (1976) ja „Sügis” (1990). „Kevade” tunnistati meie sajandi filmiks Eesti film 100 juubelipidustuste raames aprillis 2012.

Pilt 1960ndatest jääks poolikuks, kui me unustaksime ühe igihaljaima komöödia, Sulev Nõmmiku (1931-1992) „Mehed ei nuta” (1968). 1960ndate filminäitlejatest tuleks nimetada Ada Lundveri (1942-2011) ja tema vahest teenimatultki varju jäänud osatäitmisi („Mis juhtus Andres Lapeteusega?”, Tõnis Kase (1929) „Pimedad aknad” 1968).

Dokumentalistika ja animafilm:

1960ndad tähendasid uut lehekülge ka meie dokumentalistikas.

Eesti Televisioon oli 1960ndatel üheks huvitavamaid ja tõepärasemaid kogu N. Liidus. Kujunemisjärgus televisioon polnud sedavõrd ideologiseeritud kui hilisematel nõukogude aastatel (tehnika arenedes pakkus otsesaadete asendumine videosalvestustega paraku ka paremaid tsenseerimisvõimalusi). Teleajakirjanik Valdo Pant (1928-1976) ei unustanud infokuivas ja pahatihti ideologiseeritud tõsielumaterjalis kunagi märkamast inimest, lisaks teleekraanile ka näiteks Virve Aruoja dokumentaalfilmis „Eestimaa” (1968). Pandi ja televisiooni loomulikkus suunas filmidokumentalistikatki suurema eluehtsuse poole.

1968 valminud julgelt uuenduslikud Andres Söödi (1934) „511 paremat fotot Marsist” ja Grigori Kromanovi „Meie Artur” on etapilise tähtsusega meie tõsielufilmile. Varjatud kaameraga kohvikukülalisi jälgides ning Artur Alliksaart tsiteerides jõuab Sööt „511 paremas fotos Marsist” eksistentsiaalselt ajalis-ajatute hetkede jäädvustamise-mõtestamiseni. Rahva lemmiklaulja Artur Rinne populaarsuse fenomeni uurides täheldab Kromanov seoseid Eestimaa ja eestlase saatuse keerdkäikudega, mispuhul „Meie Arturit” ootas riiulifilmi saatus.

Tundliku sotsiaalse närviga dokumentalisti Ülo Tambeki (1922-1979) kolhoosielu tegelikku argpäeva kujutav „Talupojad” (1969/89) ei jõudnudki valmides ekraanile, vaid oli samuti määratud aastakümneteks riiulifilmiks.

1960ndatest jäävad meie nukufilmi varamusse Heino Parsi (1925) operaator Kõpsu filmid, kus nukktegelased tegutsevad eluslooduse keskel ja pakuvad sel viisil noorele vaatajale sobivas vormis harivat teavet ümbritsevast maailmast (esimesena „Operaator Kõps seeneriigis” 1964). Ent nukufilme valmis täiskasvanud vaatajatelegi: Elbert Tuganovi satiiriline „Park” (1966).

 

Lauri Kärk: Eesti filmiloo lühikonspekt

1890-1910ndad 1920-1930ndad 1940-1950ndad 1960ndad 1970-1980ndad 1990-2010ndad  Eesti filmiloo lühispikker (kronoloogia)

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm