Avaleht

Lennart Meri

                                                                                                                               Sirp ja Vasar, 9. veebruar 1968

1.Lähteandmed

Oma paarikümneaastase tegevuse tulemusena on "Tallinnfilm" arenenud dokumentaalstuudiost kombinaatstuudioks, loonud pii­sava tootmisbaasi kuni 2,5 mängufilmi lavastamiseks aastas ning kujundanud kollektiivi, kelle käe all on valminud 23 nukufilmi, üle saja dokumentaalfilmi, ligi tuhat ringvaadet ja 34 mängufilmi. Edasises arutluses peame silmas eeskätt viimaseid. Mängufilme on loonud (sõrendatult: l o o v a d  p r a e g u) järgmised lavastajad (ajaloolises järjekorras): A.Mandrõkin,  M.Jegorov,  O.Lentsius,  I.Jeltsov,  V.Reiman,  V.Nevežin, J.Kun,  K.Kiisk,  H.Rappaport,  J.Fogelman,  R.Kasesalu, J.Müür, G.Kromanov, L.Laius ja  V.Käsper;  filminud on järgmised kaameramehed: A.Aktašijev,  S.Školnikov,  S.Ivanov, V.Maksimovitš,  B.Sinitsõn,  V.Parvel,  J.Kun,  E.Štõrtskober,  J.Fogelman,  A.Rõžov,  P.Rusanov,  V.Vorontsov,  J.Garšnek, M.Dorovatovski,  A.Mockus, H.Rehe,  E.Vitols ja  M.Kask. Lõpuks, stuudio senist repertuaari on kujundanud järgmised stsenaristid:  A. Mandrõkin, N.Lihhobabin, A.Vassiljev, A.Krumin, I.Jeltsov, A.Rogov, K.Ljubtšenko, V. Nevežin, A.Särev, A.Saar, L.Solovjov, G.Orm, J.korotkov, H.Borovik, A.Novikov, D.Normet, S.Stern, A.Hint, E.Rannet, V.Kruustee, J.Järvet, F.Knorre, A. Ja V. Beekman, V.Pant, A.Borštšagovski, M.Smirnova, J.Kun, J.Ozerov, N.Erdman, N.Adamjan, J.Voltšek,  G.Koleda, J.Müür,  V.Panso, A.Romov, I.Averbahh, P.Kuusberg, L.Promet, J.Smuul ja A.Liives. Autorite rohkus lubab järeldada, et alalist stsenaristide gruppi, kes pidevalt stuudiole kirjutaks, pole kujunenud.
Viimased kolm aastat on stuudio toimetuskolleegium tegutsenud koosseisus S. Kiik (nukufilmid), L. Remmelgas (peatoimetaja), G. Skulski, M. Traat ja siinkirjutaja.
"Suure Merevaiguga" on hinnatud "Jääminekut" (1963, K. Kiisk) ja "Põrgupõhja uut Vanapaganat" (1965, G. Kromanov ja J. Müür).

2. Taustsusteem

Konstateerigem: eesti rahvuslik filmikunst sündis viljakal kultuuripinnasel, mis sajandite vältel on kasvatanud luulet, muusikat ja kunste ning millest viimasel aastakümnel on võrsunud Pärdi ja Tambergi muusika, Tõravere stellaarastronoomia, avastusterikas luule, Irdi ja Panso teater, Smuuli ja Kuusbergi, Valtoni ja Hindi proosa, Lippmaa tuumaresonantsi meetod, meie maal, graafika, skulptuur ja arhitektuur. See looming on ületanud vabariigi piiri ja leidnud oma koha nõukogude kultuuris, uletanud Nõukogude Liidu piire ja leidnud oma koha maailma kultuuris. Seda kõike on vaja tõdeda, et kindlalt lähtealuselt määrata meie filmikunsti erikaalu rahvuslikus kultuuriprotsessis.
Film on kõige sunteetilisem kõigist kunstidest, mida inimene eales on loonud; kirjandus, muusika, kujutav kunst, arhitektuur, jah, koguni täppisteadused on filmikunsti loomulikud liitlased oma näo leidmisel. Einstein ja Eisenstein kõrvuti pole kalambuur: nad on teineteisest tingitud. Niisiis võis eesti filmikunst eelduskohaselt juurduda ettevalmistatud pinnasesse, toetuda tugevatele naabritele, täie rinnaga osa saada sellest otsinguterõõmsast õhkkonnast, mis vallandus NLKP kahekümnenda kongressi ajaloolistest otsustest. Aga just selle pingsa ja paljutahulise kultuuriprotsessi taustal tajume eriti teravalt, et meie filmikunstil on transplantaadi tunnused: ta on küll siirdistutatud, kuid ta pole vabariigi loomingulisse ringlusse liitunud. Peale väheste erandite tunduvad ülaltoodud näidete taustal "Tallinnfilmi" 34 mängufilmi võõrkehadena. "Ugala" mõju vabariigi kultuuriprotsessile on olnud sügavam ja viljakam "Tallinnfilmi" mõjust, ja kui kõnelda üleliidulisest kultuuriprotsessist, siis "Vanemuise" osa selles on kahtlemata kaalukam, ehkki vanemuislaste arsenalis puudub filmikunsti massilisus.
Niisiis, mittevastavus vabariigi kultuuritasemele.

3. Põhieeldus

Ilmselt peaks see rõõmutu hinnang kehtima ka "Tallinnfilmi" võrdlemisel vennasvabariikide filmistuudiotega. Ometi pole see nii. Üleliiduliselt on "Tallinnfilm" üks tublimaid - muidugi mitte kunstilises mõttes, vaid oma stabiilsete majanduslike näitajate poolest. Need aga materialiseeruvad aeg-ajalt sotsialistliku võistluse loorberiteks ja preemiateks, stimuleerivad pigem senise olukorra säilitamist kui muutmist, ähmastavad hinnangukriteeriume ja soodustavad stuudio põhieesmärkide silmist kaotamist. Edasise analüüsi huvides nentigem, et "Tallinnfilmi" asutamisel lähtuti kõige vähem kavatsusest rajada Harju tanavasse uus tööstusettevõte. Majanduslikke näitajaid absolutiseerides olnuks ökonoomsem filmitegemine koondada "Mosfilmi"-taolistesse suurtesse käitistesse, kus filmimeetri omahind kujuneks suurtootmise tingimustes märksa odavamaks.
Ka ilma selle aprioorse toeta võiksime postuleerida: "Tallinnfilmiga" rajati eeldus filmikunsti arenemisele Eestis, ning stuudio tegevus on moraalselt õigustatud sel määral ja senikaua, kuni see tegevus vastab stuudio põhieeldusele.
Põhieeldusest tulenevad stuudio kohustused repertuaari, loomingulise kaadri, tootmisbaasi kujundamise jne. suhtes, lühidalt - põhieeldusest tuleneb stuudio kunstiline programm.
Niisiis - majanduslike kriteeriumide ja kunstikriteeriumide mittevastavus.

4. Kõige nõrgem lüli?

Mängufilmide mittevastavus vabariigi eeldustele ja kultuuritasemele, nende mahajäämus nõukogude filmikunsti kiirest arengust ning eeskätt Leedu, Moldaavia, Kesk-Aasia filmiloomingust on stuudioski rahutust tekitanud. Aga niipea, kui püütakse määrata selle loomingulise stagnatsiooni põhjusi, tekivad lahkarvamused. Kineastide Liidu viimasel vabariiklikul pleenumil (1) 1967. a. kevadel viitas K. Kiisk näitlejate, isearanis noorte ebaprofessionaalsusele; J. Müür kõneles eesti kirjanduse vaesusest; G. Kromanov ja L. Laius filmitootmise kunstivõõrast süsteemist. Pleenumile järgnenud Kineastide Liidu juhatuse laiendatud koosolekul kõneles stuudio peatoimetaja lavastajate loomingulisest passiivsusest, juhatuse liige A.Hint lavastajate juhuslikkusest ja valikuvõimaluste puudumisest ("laeva kapteniks saab mees, kellel selleks on eeldusi"). Kaaluti võimalust mängufilmide lavastamine mõneks ajaks katkestada, kuni tulevad kogemused ja tekib "loominguline atmosfäär". Võimalikku lahendust nähti toimetuskolleegiumi reorganiseerimises lavastajate kolleegiumiks. Esitades m.a. detsembri lõpul kokkuvõtte stuudio üldiselt tulemusrikkast tegevusest 1967. aastal (kasumiplaan ületatud), nõudis stuudio direktor hoolikamat repertuaarivalikut, iseäranis aga sääraste lavastuste vältimist nagu "Põrgupõhja uus Vanapagan", mis ei täitnud plaani.
Kõik need hinnangud ja seisukohad, viimane kaasa arvatud, ei osuta eesti filmikunsti kiratsemise tõelistele põhjustele, vaid selle kiratsemise välistele avaldustele, haiglaslikele komplikatsioonidele, mis veelgi raskendab põhjuse ja tagajärje, probleemi ja lahenduse eristamist. Ülaltoodud puudustest (kuivõrd nad üldse objektiivselt esinevad) ei saa ühtki absolutiseerida kui peamist. Nad on üksteisest tingitud ja üksteisest tulenevad. Kirjanik ei kirjuta stsenaariumi, sest tal puudub huvi "Tallinnfilmi" vastu ja usk lavastaja kunstilistesse võimetesse; filminäitlejad ei sünni mitte Leedus, vaid tugeva rolli ja vilunud lavastaja najal, viimaste eelduseks on jällegi filmikogemustega kirjanik. Sellel tasandil tekib niisiis suletud ring ja loogiline järeldus, et meie stabiilses keskpärasuses puudub too klassikaline "kõige nõrgem lüll", mille kõrvaldamisega hakkaks kogu süsteem nagu nõiavael funktsioneerima.
Probleem peitub sügavamal; nagu alati, on probleemi näha palju raskem, kui leida tema lahendust.

5. Kultuuriprotsessi orgaanilisus

Uued kunstialad on minevikus kujunenud alati orgaaniliselt, nad on süindinud sel hetkel, kui langesid kokku teatud objektiivsed (ühiskondlikud, majanduslikud) ja subjektiivsed (kunstnikuanne, kogemuste akumulatsioon) eeldused. Sageli osutub raskeks ja ülearusekski ühe või teise kunsti- või kultuuriala sünnidaatumit määrata - niivõrd märkamatult ja järjepidevalt on toimunud kogemuste akumulatsioon, mis siis lõpuks uue kvaliteedina endale eluõigust nõuab.
Eesti filmikunst ei sündinud mitte orgaanilisel teel, vaid dekreedi alusel. Kui me eespool väitsime, et eesti filmikunstil on transplantaadi omadused, siis lisagem nuud: siirdistutatud organi elutalitlus või hääbumine oleneb sellest, kas ta suudab lülituda kultuuriorganismi terviklikku vereringesse või mitte, kas ta sulab üldisesse kultuuriprotsessi või säilitab tsunftilise eraldatuse tunnused.
Just sellel tasandil, teooria rakendamisel praktikasse, on sundinud need vead, mis ennast praegu nii valusasti kätte maksavad.
Püüdkem neid avastada analoogia najal.
Peaaegu üheaegselt "Tallinnfilmiga" rajati analoogilises, dekreedi korras Eesti NSV Teaduste Akadeemia. Teadus ja kunst, olemuselt poolvennad, ilmutavad Leonardo da Vincist alates arengulist paralleelsust, hüppeliste edusammude samaaegsust, spurtide ja finišite kokkulangevust, sõltuvalt ühiskonna sotsiaalmajanduslikest eeldustest. Vähe sellest, sugulaslikku lahedust näeme ka teaduse ja kunsti üldistes eesmärkides, milleks on tegelikkuse ja tema keskse kangelase, Inimese tunnetamine ning kitsamalt, juba filmikunsti puutuvalt-selle tegelikkuse peegeldus ja tema mõjustamine, isiksuse kujundamine kaasaja ideaalidele vastavaks. Võiksime järelikult eeldada teaduse ja kunsti arengu paralleelsust ka Eesti NSV tingimustes, ja seda isegi nil erinevate asutuste puhul nagu Teaduste Akadeemia ja filmistuudio, kuivõrd mõlemad ilmutavad ühisjooni niihästi oma tegevuse põhieelduses, organisatsioonis (loomingu kollektiivne iseloom, laboratooriumide, tootmisbaaside vajadus) kui ka, nagu nägime, eesmärgis.
Asutamise hetkel seisid mõlemad asutused analoogiliste raskuste ja vajaduste ees. Lahendused valiti aga erinevad, ja niisama lahkuminevaiks kujunesid ka tulemused. Kui vastasutatud aka­deemias kehastasid kultuuri kontinuiteeti sellised nimed, nagu J. V. Veski, F. Tuglas, H. Haberman, H. Kruus, H. Rootsmäe, P. Ariste, siis vastasutatud filmistuudiost jäid eemale sellised sõsarkunsti esindajad, nagu rahvusvaheliste filmikogemustega A. Lauter, P. Põldroos, K. Ird. Kaadri vähesus ei kujunenud akadeemias kunagi probleemiks, lülitumine rahvuslikku kultuuriprotsessi kulges enesestmõistetavalt ja laienes pidevalt, tuginedes üliõpilaskonna sihipärasele ettevalmistamisele ja valikule ning plaanipärasele rakendamisele. Selle teaduslikult juhitud arengu tulemusena on sotsialistlik Eesti tõusnud teaduse suhtelise potentsiaali poolest maailma arenenumate riikide hulka, ehkki tema loomingulise kaadri moodustavad rõhuvas enamikus noored. Pole ka ülearune märkida, et üleliidulise ja rahvusvahelise kaaluga uurimusi on sündinud aladel, mida pealiskaudne hindaja võiks pidada lokaalseteks, ja mitte internatsionaalseteks - nimetagem arheoloogiat, arhitektuuri, keeleteadust, antropoloogiat, geoloogiat. Internatsionaalsus ei ole mitte niivõrd eesmärk kui tulemus, mitte niivõrd teema kui kvaliteet. Olgu möödaminnes lisatud, et see enesestmõistetav tõde ei ole filmistuudios veel juurdunud.
Samalaadsete kasvuraskuste ületamiseks valis filmistuudio sootuks erineva lahenduse, mis pealtnäha tõotas küll kiiremaid ja kindlamaid tulemusi, kuid ei taganud kultuuriprotsessi ühtsust ja jättis unarusse noore kaadri ettevalmistamise. Paraku pole tööstusettevõtteis mõeldavad meetodid rakendatavad kunstis, kus sisemise järjekestvuse põhimõte on veelgi määravama tähtsusega kui teaduses. Selle tagajärjel tekkinud tsunftiline isoleeritus avaldub kõige veenvamalt ehk selles, et oma pikaajalise tegevuse resultaadina on stuudio suutnud tanaseks välja koolitada kõigest viis mängufilmide lavastajat, neistki kõrgema filmiharidusega ainält kolm - J. Müür, L. Laius, V. Käsper, kuna K. Kiisk ja G. Kromanov tulid filmikunsti otse teatrist.
Sellest poleks ehk mõtet pikemalt kirjutada, kui see ükskõiksus loomingulise kaadri suhtes iseloomustaks stuudio eilset päeva. Kahjuks pole see nii. Viimane lõpetaja, V. Käsper, tuli "Tallinnfilmi" nelja aasta eest. Õpiaeg üleliidulises kinematograafia instituudis vältab neli aastat. Peale tulemas kedagi enam pole. Seega viimase k a h e k s a aasta kestel pole stuudio vajalikuks pidanud kedagi enam õppima saata; isegi siis, kui stuudio juhtkond juba täna oma muretusest tõsiseid järeldusi teeks ja viivitamatult samme astuks, avalduksid selle resultaadid ikkagi alles nelja aasta pärast, aastal 1972!
Kaheteistkümneaastast lünka ei taluks ükski loominguline organisatsioon.

6. Tootmisplaan ja loominguline protsess

Statistika, ja kogemused näitavad, et lavastuse idee tekkimisest kuni filmi valmimiseni kulub 24 kuud voi rohkem. Sellest on viimased 17-20 kuud määratud riiklike normidega (2). Enamasti venib lavastaja ja toimetaja töö kirjanikuga tsükli algul mõnevõrra pikemaks.
Lihtne analüüs näitab, et sellise tsükli puhul on tagatud vaid kahe filmi lavastamine aastas, ja sedagi mitte liiga lahedalt, vaid kategoorilisel tingimusel, et lavastaja juba eelmise filmi ajal teab, mida ta järgmisena kavatseb lavastada. See aga on pigem erand kui reegel.
Niisiis vastab stuudio praegune lavastuste arv - kaks mängufilmi aastas - olemasoleva lavastajakaadri tööjõudlusele. Kuivõrd lavastajate arvus ei ole kaheteistkümneks aastaks muutusi ette nähtud, võib sellest järeldada, et kaks filmi aastas rahuldas stuudio juhtkonna ambitsioone minevikus ja vastab tema soovidele ka eeloleva nelja aasta kestel.
Kunstiprotsessi keerulist dialektikat on raske majandusmeeste matemaatilisse keelde tõlkida. Seeparast olgu siinkohal lubatud väike matkateaduslik võrdlus. Kui meie eesmärgiks on lõket süüdata ja meil on käeparast ainult kaks halgu, siis ükskõik kuidas me neid ei seaks, kuidas me neid ka ei kombineeriks ja ei õhutaks tsitaatidega usaldustväärivaist matkaraamatutest - lõket ei sünni. Soojus, mis kahest halust eraldub, on liiga väike rahuliku, kindla, järjest kasvava leegi tekkimiseks.
Võib-olla selgitab see (peaaegu et kohatu) võrdlus põhjusi, miks filmistuudio arvukates dokumentaal- ja kroonikafilmides on otsingud mõnevõrra intensiivsemad, tulemused huvitavamad? Mängufilmide praeguse hulga juures ei teki ega võigi tekkida katkematut loomingulist protsessi. Kaks lavastust aastas on pigem episoodiline nähtus, letargiline tiigike, kuhu niriseb parasjagu niipalju vett, kui päeva jooksul ära aurab! Puudub värskete mõtete ringvool, võistlus, loomulik valik, puudub see kunstile hädavajalik toitepinnas, mis on ja jääb paljuigatsetud "loomingulise õhkkonna" eelduseks. (Vahemärkusena: iga loov kunstnik, sealhulgas ka kirjanik, on huvitatud oma loomingu võimalikult kiiremast avaldamisest. E. Maasiku "Tuisu Taavi" ilmus müügile neli kuud pärast käsikirja üleandmist kirjastusele, sellegipoolest kõneldakse vajadusest lühendada raamatute toimetamistsüklit veelgi. Kuidas võiksime aga kirjanikku tõsiselt nakatada filmihuvist, kui meie üliahtra toodangu tõttu J. Krossi "Kroonik Balthasar" linastub paremal juhul neli aastat pärast käsikirja esitamist?) See pole enam (või uksnes) "filmitootmise süsteemi" süü. Ehkki kehtiv süsteem kedagi ei rahulda, ei saa me silmi sulgeda tõsiasja ees, et sama süsteemi tingimustes on sündinud kõik nõukogude filmikunsti meistritööd - kuid ükski neist pole sündinud stuudios, mille aastaplaan on 2 lavastust.
Ja siinkohal oleme sunnitud taas viitama stuudio stabiilsetele majanduslikele näitajatele. Milleks, mille nimel siis koolitada noori lavastajaid, kellele, olgu pealegi et alles nelja aasta pärast, peab ju tööd andma, mille nimel suurendada lavastuste arvu, vastu minna teadmatusele, vahest koguni riskile, kui senise toodangu ja loomingu vahekord on nii kenasti tasakaalus? Milleks, kui isegi kahe filmi puhul ei jätku kavatsusi, mida lavastada?
Kunsti dialektika on keeruline ja abstraktne.
Rahalised kriteeriumid on nii kaegakatsutavad!
Ja nii vahetavad kunst ja finantsplaan, kutsar ja hobune vaikselt oma osa. Finantsplaan on muutunud omaette eesmärgiks, elab oma iseseisvat elu, määrab ja juhib kunsti, mis on muutunud plaani täitmise vahendiks. "Põrgupõhja" oli halb film, sest ta ei täitnud vaatajaskonna plaani. Järelikult -"Jalgrattataltsutajad", mis selle plaani ületas...?
Kõige lihtsam, aga ka ülekohtusem oleks süüdlast näha üksnes stuudio majandusjuhtides. Tegelikud põhjused peituvad siingi sügavamal.
Kõigepealt kõneleb säärane osadevahetus ka kutsari nõrkusest. Teiseks - stuudio mängufilmide hind on kujunenud kehtivate normide ja finantseeskirjade tõttu nii kõrgeks, et vabariigi vaatajaskonnalt laekuv tulu ei kata filmi kulutusi. Seepärast on filmi tellija üleliiduline komitee oma filmilaenutuskontoriga, kes panga kaudu krediteerib filmi lavastamist. Sellest tulenevad kõik tellija õigused, kaasa arvatud õigus määrata filmi temaatika, teostus ja kontseptsioon. Kuivõrd tellija omakorda on kommertsettevõte, on ta huvitatud filmidest, mille potentsiaalseteks vaatajateks oleksid võimalikult kõik 230 miljonit Noukogudemaa elanikku. Ja mõistagi kontrollib ta üsna agaralt, kas tema raha leiab tellimuspärast kasutamist: stuudiol oli suuri raskusi "Vanapagana" ja "Lapeteusega" - niihästi stsenaariumi kinnitamisel kui ka filmi tellijale üleandmisel; probleemivaene "Null kolm" seevastu jõudis üleliidulisele ekraanile kiiresti ja valutult.
Seda laadi majanduslikud mõõdupuud ähmastavad paratamatult stuudio tegevuse põhieeldust.
Niisiis - majanduslike mõõdupuude tingimusteta allutamine loomingulistele mõõdupuudele, lavastajate kaadri laiendamine ja lavastuste arvu suurendamine on kõige määravam tingimus praeguse tardumuse ületamiseks.
Kas tõesti tuleb selleks neli aastat oodata?

7. Ringkaitse - milleks?

Stuudio lavastajate keskmine vanus on 40,1 aastat. Seda nimetatakse parimateks loominguaastateks. Aga selle vanuse juures on lavastaja arvel kõigest 2,5 suurt mõngufilmi! Põhjustel, mis tingimata vajavad analüüsimist,'on meie lavastajad oma kutsumuse leidnud ja loomingut alustanud kümmekond aastat hiljem, kui see on läbilõikeliselt omane luuletajale, näitlejale, heliloojale, lavastajale teatris. Sellisel viisil pole välditav hädaoht, et täisküpsuseni jõutakse alles lühikest aega enne pensionile minekut, mis on lubamatu ande pillamine. Eelöeldust võiksime taas järeldada, et stuudiol puudub side vabariigi noore loomingulise potentsiaaliga, mis nii heldelt on täiendanud ja toitnud teisi kunstialasid ja teadust. Iseloomulik näide: üheaegselt TR Konservatooriumi lavakunstikateedri vastuvõtueksamitega avaldati ajakirjanduses stuudio teade, et on võimalik "omandada filmirežissööri eriala". Kui lavakunstikateedrisse kandideeris igale kohale viis pretendenti, siis stuudiosse laekus kõigest kolm järelepärimist, neistki kaks ülikooli arstiteaduskonnas läbikukkunud tudengitelt. See on pretsedenditu tungi kõrval, mis vennasvabariikides valitseb sääraste õppimisvõimaluste vastu. Huvipuudus? Ei, pigem usalduse puudus nõrga loomingulise kollektiivi vastu.
Samal ajal valitseb stuudios põhjendamatu umbusk teatrilavastajate ja televisioonilavastajate rakendamisvõimaluste suhtes. Kavatsemata hinnangut anda V. Käsperi "Viini postmargile", tähendan vaid, et kultuuriprotsessi seisukohalt olnuks ökonoomsem lavastuse usaldamine G. Kilgasele, kelle käe all sündis teatavasti näidendi hea lavastus Draamateatris - juba üksi sellepärast, et V. Käsper võiks asuda lavastama J. Krossi "Kroonik Balthasari". Kahjuks ei õnnestunud toimetuskolleegiumil oma seisukohti kaitsta.
Säärane kunstlik isoleeritus on täiesti arusaamatu. Eesti NSV on mitmete vennasvabariikide suhtes õnnelikumas seisukorras, sest meie näitekunsti ja esteetikat on edasi viinud K. Irdi ja V Panso mõte, anne ja oskus. Kas oleme millegagi ilmutanud oma huvi selle ande ja oskuse rakendamiseks filmikunstis? Aga üritada tuleks rohkemgi. Peame leidma julgust ja võimalusi rakendada ka lavastajaeeldustega kirjanikke nagu M. Unt, kinematograafiainstituudi lõpetanud kirjanikke nagu A.Valton, filmikogemustega voi lavastajaeeldustega näitlejaid nagu J.Järvet, K. Komissarov, E. Hermaküla, et vahegi liikvele kihutada oma umbe kasvavat tiiki. Ei tohi unustada, et stuudio praegusest viiest lavastajast on ainult kolm filmiinstituudi diplomiga. K. Kiisk ja G. Kromanov, nagu tähendasime, astusid filmikunsti otse teatrist. Nende senine looming (G. Kromanov: "Põrgupõhja uus Vanapagan", koostöös J.Müüriga, "Mis juhtus Andres Lapeteusega"; K. Kiisk: "Jääminek", "Keskpäevane praam" jt.) ei anna vähimatki alust filmidiplomit eelistada teatridiplomile.
Niisiis on tõkked pigem subjektiivset kui objektiivset laadi.
Aga äkki ei jätku neile stsenaariume?!

8. Stsenaariumide portfell

Kaugelttulnule paistab, et siia ongi Pegasus maetud. Portfell on tõepoolest tühi - ta on alati tühi olnud. Aga pilt muutub niipea, kui lakatakse stsenaariumide portfelli käsitlemast rätsepaärina, mis peab igal aastaajal igale kasvule, maitsele ja moele "midagi paslikku" selga pakkuma.
Stsenaariumide portfell pole muud kui lavastajate loomingulise algatusvõime baromeeter. Stsenaariume ei saa "toota" lauasahtlisse või lattu abstraktselt, adressaadist lahus, loomisprotsessist võõrandatult nagu "Volta" mähiseid Puurmannis. Stsenaarium lakkab olemast probleem niipea, kui lavastaja teab, mida ta tahab uurida, kuidas ta tahab oma tõde väljendada. Siis äkki muutuvad stsenaariumideks mitte ainult Nipernaadi-lood ja Tuglase novellid, "Kalevipoeg" ja "Juudit", Hindi romaanid ja Smuuli monoloogid, Valton, võib-olla koguni Paul-Eerik Rummo luule, vaid kõik see, mis me ümber alles pulbitseb ja pakatab, mis pole veel pildiridadeks muutunud ja ootab loova mõtte puudutust, et kristalliseeruda kunstiks.

9. Kirjanik stuudios

Toimetuskolleegium koosneb kirjanikest. Oma praegustes ülesannetes on see organisatsiooniline vorm ajutine, sidudes lavastajat, kellel pole kirjanikukogemusi, kirjanikuga, kellel pole filmikogemusi. Usun, et lavastaja ja kirjaniku isik võivad ajapikku kokku sulada - autorifilmi tendents on üsnagi veenev. Viimaste aastakümnete kunsti üks kõige üldisemaid suundi avaldub minu arust selles, et kunstid on lakanud olemast kirjandus ja hakanud avastama iseend: muusika on saanud muusikaks ja luule luuleks; maalikunst pole enam olukirjeldus ega arhitektuur panegüürika, vaid mahtude ja pinnarütmide kunst; ja film, ehkki sünteetilisem kõigist kunstidest, lõikab kõige haljamaid loorbereid just neil nõlvadel, kuhu kirjandus ei küüni. "Film erineb kirjandusest nii, nagu maal erineb maali kirjeldusest," kinnitab üks usaldustvääriv lavastaja, "ning näib, et otsida tuleb nende erinevust, ja mitte sarnasust."(3) Kirjanduse koloniaalne impeerium on lagunenud noorteks arenguriikideks, igaühes käib rõõmus ja pillerkaaritav väärtuste avastamine, - ainult et selles lõbusas tuhinas on filmikunsti kaugesse tagalasse maha unustatud kirjandusimpeeriumi agentuur, mis raudse kohusetundega edasi tegutseb. Tuleb aeg, kus ta kirjandusliku stsenaariumi fetišeerimise eest seina äärde seatakse.
Ometi pole see aeg "Tallinnfilmis" veel käes, sest stuudio režssuur on passiivne ja vähese algatusvõimega. Pole juhus, et kolleegium parandab kirjanduslike stsenaariumide kõrval ka režiistsenaariume, stseenide remarke, misanstseene, metraaži; et ta võtab osa montaažist ja kümnetest kirjandusse hoopiski mitte puutuvatest asjadest, kaasa arvatud kogu paberlik asjaajamine.
Ka siin on kujunenud suletud ring, mis tuleb purustada koos põhjustega.

 10. Filmistuudio optimaalne mudel

Tallinna filmistuudio tegutseb eeskirjade ja normide alusel, mis kehtivad Noukogude Liidu kõigi stuudiote suhtes. Need eeskirjad on tuletatud suurte keskstuudiote pikaajalisest praktikast, maailma filmitööstuse ja tööstuskorralduse kogemustest. Nagu igasugune norm, vastab ta mõnesugusele statistilisele keskmisele, mis eeldab tööstuslikku vooltootmist, kitsast spetsialiseerumist ja keskmist tootmismahtu. Nagu igasugune statistiline norm, reguleerib ta küllalt sujuvalt ja objektiivselt k e s k m i s i tingimusi, kuid lakkab toimimast, niipea kui tingimused kujunevad ebatüüpiliseks või äärmuslikuks. Just sellepärast osutuvad need normid raskesti kohaldatavaiks meil Eesti NSVs, selles "kõige väiksemas sotsialistlikus riigis", kui kasutada Nazim Hikmeti sõnu, vabariigis, mida iseloomustab kõige pingelisem tööjõu bilanss mitte ainult majanduses, vaid ka kultuurielus.
Filmistuudio optimaalse mudeli loomisel peame lähtuma vabariigi reaalsetest võimalustest ja tööjõubilansist, peame looma sellise struktuuri, mis kasvaks välja konkreetsetest oludest ja tingimustest.
Selle ülesande lahendamisel võime toetuda analoogiale. Kõige lähemaks analoogiaks on minu arvates "Vanemuise" teatri organisatsiooniline ja kunstiline kujunemine kombinaatteatriks, mis üllatavalt täpselt vastab vabariigi vajadustele ja võimalustele. Ka siin on tegemist ekstreemsetes tingimustes kulgenud katsega, ning katse käigus tuli kõrvale heita kõik statistilised normid, mis ei näinud ette ega võinudki ette näha ooperi- ja balletiteatri tegevust 80 000 elanikkonnaga rajoonilinnas. Ja kui "Vanemuine" on sellele vaatamata erandlik ja omanäoline nähtus kõigi Nõukogudemaa teatrite hulgas, siis ei kõnele see mitte üksnes teatri kunstilise programmi sihikindlusest, vaid ka nendesamade normide paindlikkusest. Ega see kerge olnud. Aga see oli võimalik.
Tundub, et meie vabariigi võimaluste juures on loominguliste jõudude kitsas spetsialiseerimine mitte ainult ebamajanduslik, vaid kultuuriprotsessi seisukohalt ka ebaperemehelik, kuivõrd kitsas spetsialiseerimine vahendab loomingulise potentsiaali rakendamise võimalusi. Loogem kõigepealt organisatsioonilised eeldused annete maksimaalseks kasutamiseks kõigis sõsarkunstides - teatris, mängufilmis, televisioonifilmis, dokumentaalfilmis, mis peaksid üksteisest läbi põimuma, üksteist toetama ja toitma, kaotamata oma nagu. Selles seoses tuleks tõsiselt uurida Tšehhoslovakkia kogemusi, kus lavastaja amplituud on märksa laiem. Jiri Menzel mängib teatris, teeb dokumentaalfilme, teatrilavastusi, filmirolle, telefilme. Oma mängufilmiga "Teraselt silmas peetud rongid" on ta Mannheimi festivali laureaat. Ta on 26 aastat vana. Ta pole erand, vaid reegel. Hiljuti Tallinna külastanud Tšehhoslovakkia filmidelegatsiooni liikme Jaroslav Bočeki kinnitust mööda on see ainus mõeldav lahendus "väikeses" Tšehhoslovakkias - küllap siis ka meil. Aga küllap järeldub sellest ka vajadus täiendada konservatooriumi lavakunstikateedri õppeplaani filmikunsti erikursusega (näiteks kolmandast semestrist alates), ette näha võimalust spetsialiseeruda järgmisel kursusel "laia profiiliga" lavastajaks ning saata igast lennust 1-2 üliõpilast praktikale keskstuudiote väljapaistvate lavastajate juurde. Arusaadavalt peaksid ka Tallinna stuudio uksed avatud olema igasugusele õpipraktikale (näit. dokumentaalfilm kursusetööna). Kui filmistuudio struktuur pole selleks küllalt paindlik, tuleb seda teha "Eesti Telefilmi" juures. Aga siis tuleks ka küllalt suure tõenäosusega järeldada, et "Telefilmil" on suuremaid eeldusi eesti filmikunsti baasiks kujuneda. Ärgem unustagem, et televisiooni struktuuri paindlikkusele ja tema kollektiivi sihipärasele kujundamisele me võlgneme esimese arvestatava eesti mängufilmi "Naitleja Joller" (V. Aruoja). See film, mis sündis otsekui iseenesest, "orgaanilisel teel", objektiivsete ja subjektiivsete eelduste kokkulangemisel, on "normivaline" mitte üksnes oma kunstiliselt tasemelt, vaid ka maksumuselt: ta osutus 25-30 k o r d a odavamaks "Tallinnfilmi" keskmisest lavastusest. Eks seegi külg nõua analüüsimist ja järeldusi nüüd, majandusreformi päevil.
Piirdugem vaid paari märkusega.
Eespool kõnelesime mängufilmi kõrgest maksumusest ja uleliidulisest filmilaenutuskontorist kui filmilavastuse krediteerijast koos kõigi sellest tulenevate tagajärgedega. Ometi peaks filmi Iiikumine autori juurest tarbija juurde olema niisama loomulik, nagu seda on raamatu käsikirja jõudmine kirjaniku juurest trükikotta, trükikojast vabariigi lugejaskonnani ja alles sealt üleliidulisse kirjanduskulgu. Meil ilmub iga aasta küllaldane hulk algupärandeid. Osa neist tõlgitakse vene, läti, gruusia keelde - arvatavasti parem osa. Kellelgi aga ei tule pähe nõuda eranditult kõikide raamatute tõlkimist, ja ammugi ei nõuta kirjanikult, et ta oma teose kallale asudes peaks kõige tähtsama nõudena - ainumäärava nõudena! - silmas selle tõlgitavust. Nil mõnigi Paul-Eerik Rummo luuletus või Valtoni novell ongi tõlkimatu, nagu ka Lutsu "Kevade", millel peale kirjandusliku kaalu on veel vähemasti võrdne traditsiooni kaal. Esitamata analoogiaid kujutavast kunstist ja muusikast, võiksime seda laadi teoseid võrrelda jäämäe nähtamatu osaga: veepealne eksisteerib ainult tänu veealusele, sellele toetudes.
Pole kahtlust, et ka filmiloomingu normaalne ringlus peaks sarnanema kirjanduse ringluse skeemiga: stuudio lavastab iga aasta teatava hulga filme vabariigi kinovõrgus linastamiseks. Filmid on küllalt odavad ja tulu vabariigis müüdud piletitest katab täielikult nende lavastamise kulu. Nagu kirjandusliku uusloomingu puhulgi, äratab mõnesugune hulk filme (loodame: küllalt suur) üleliidulise vahendaja (filmilaenutuskontor pro keskkirjastus) huvi. Ta kaalub, valib, tutvub filmikriitika ja vaatajaskonna hinnangutega, sest nüüd pole tal tegemist enam "sundnomenklatuuriga", ja ostab, loodame, parima.
On see võimalik? Ei, see pole võimalik. Vähemalt mitte "Tallinnfilmis" kehtivate hinnete ja normide juures. Aga see oli võimalik normivälise "Naitleja Jolleri" puhul, mille hind moodustas koigest 3-4% stuudio mängufilmi normatiivsest hinnast! "Jolleri" lavastus tõestas katseliselt, et filmi on võimalik valmistada märksa odavamalt - tingimusel, et kogu töö tugineks põhimõtteliselt uutele, lihtsamatele alustele.
Neid uusi organisatsioonilisi aluseid tulebki uurida, sest nad vastavad hoopis enam kunsti vaimule ja uue majandamissüsteemi vaimule.
Lavakunstikateedriga seoses ei saa rõhutamata jätta vajadust suurendada vastuvõetavate üliõpilaste arvu. Näitlejate nappus on juba praegu suur, iga filmilavastus puudutab valusalt teatrite loomingulisi plaane ja jooksvat repertuaari. Näitlejate ülekoormus äratab kaastunnet. Keskpäeval Virtsus kaamera ees, õhtul Tartus teatrilaval - see kõik vajutab paratamatult oma jälje näitleja loomingule. Mõistagi suurenevad need raskused filmilavastuste arvu kasvades veelgi.
Ja stsenaariumide põud? Näen selle ületamiseks vaid ühte võimalust: paari-kolme aasta vältel suurendada kolleegiumi tasulist koosseisu noorte ja ka vahem noorte kirjanikega, keda praktiline töö stuudios koolitaks mitte toimetajaks, vaid stsenaristiks. Kolleegiumi tuleks kujundada lavastajate soovituste põhjal, mis loob eelduse lavastaja ja kirjaniku loomingulise sõpruskonna tekkimiseks. Selle tingimuseks on 2-3-aastane koostöö, teineteise võimete, kavatsuste ja stiili täpne mõistmine, mõtte- ja fantaasialaadi lahedus, suur usaldus. Pole kahtlust, et seda laadi sõpruskonnad jäävad püsima ka pärast kolleegiumi kui ajutise töövormi likvideerimist. Selle eeltingimuseks on aga jällegi filmilavastuste küllaldane arv, mis hoiaks stsenariste pidevalt stuudio (ja professionaalsuse) orbiidil.
Intensiivsem loominguline ringlus viib ühe või teise koosseisulise filmilavastaja paratamatult mõneks ajaks stuudiost eemale. On see hea või halb? Kahtlemata hea! Kõigepealt viib see stuudio lavastajad tihedamasse kontakti teatriga ja televisiooniga, võimaldab neil oma sõna öelda vabariigi teatrirepertuaari kujundamisel ning, mis peaasi, süvendab oskust töötada näitlejaga, mis praegu on ikka veel meie filmikunsti Achilleuse kand. Pole ju mingi juhus, et tugevale karakternäitlejale eelistatakse meie stuudios tüipaaži, karakteri loomisele karakteri väliseid tunnuseid. Kuidas see võikski teisiti olla? Võtteplatsi kümned mured killustavad lavastajat sel määral, et rahulikuks, analüüsivaks tööks näitlejaga ei jätku pahatihti aega ega jõudu. Juba erialase meisterlikkuse huvides on nähtavasti vaja perioodiliselt uueneda teatris - nagu dirigendil aeg-ajalt asuda partituuri juurest klaveri taha, et vaikselt mõtiskleda.
Üheaegselt avaneb meile ka medali pöördkülg: saabub paev, kus Ird filmib "Muhulaste imelikke juhtumusi", Panso "Pillimeest", Mikiver Traati, Mati Unt iseennast! Võimalik, et see pole veel lahendus, - aga see on juba vereringe. Võib-olla jõuame niiviisi selle loomuliku organisatsioonilise vormi juurde, mis kõige täpsemini vastab 1,3-miljonilise elanikkonnaga vabariigi vajadustele ja võimalustele? Võib-olla veendume pikapeale, et meil pole vaja stuudiot ega toimetuskolleegiumi, vaid ühtainsat tugevat tehnilist baasi, mille uksed oleksid avatud igaühele, kellel on meile filmikeeles ütelda midagi uut?
Kõik oleneb sellest, kuivõrd analüüsivalt ja kainelt oskame järeldusi teha oma senistest negatiivsetest kogemustest, kuivõrd plaaniparaselt ja arenguperspektiivi tunnetades hakkame looma eeldusi oma madalseisu ületamiseks. Valus on ainult esimene samm - toosama, mis stuudio senisest rutiinist lahti rebib.

(1)  vt. “Keel ja kirjandus” 1968, nr. 1.
(2)  Kirjandusliku stsenaariumi viimistlemine 3 kuud, režiistsenaariumi koostamine 1,5, ettevalmistus 3-6, filmimine 6, montaaž ja sünkronisatsioon 2, filmi üleandmine 1, filmi dubleerimine 1, puhkus 1 (aasta kokku), kokku 18,5-21,5 kuud.
(3)  A.Wajda, vt. “Isskustvo kino”, 1962, nr. 4.