Avaleht

1940

Dokumentaalfilmide lavastaja ja telerežissöör Peep (täisnimega Toivo-Peep) Puks on sündinud 17. aprillil 1940 Tallinnas. Õppis Tallinna 29. Keskkoolis (praeguses Kivimäe põhikoolis) ja Tallinna 10. Keskkoolis (praeguses Nõmme Gümnaasiumis). Lõpetas 1964 lõpetas ta Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna eesti filoloogia osakonna ajakirjanikuna, olles üks esimesi, kelle diplomitöö käsitles televisiooni ("Televisiooni spetsiifikast", juhendaja Vello Kallaste). 1966. aastast töötas Puks Tallinnfilmis, algul kinoringvaate "Nõukogude Eesti" ja dokumentaalfilmide toimetajana, 1971–91 dokumentaalfilmide režissöörina. 1991–2000 jätkas Peep Puks autor-režissöörina Eesti Televisiooni haridus- ja kirjandussaadetes. Ta on teinud režissöörina 26 kinoringvaadet "Nõukogude Eesti" ja 5 "Eesti Kroonikat", umbes 60 dokumentaalfilmi ning vähemalt 38 telesaadet. Peep Puks kuulus kuulsasse Eesti fotokunstnike rühma STODOM ja on esinenud fotonäitustel. Ta on Eesti Kinoliidu liige (1973).

1985 omistati Peep Puksile Eesti NSV teenelise kunstitegelase aunimetus. Tema loomingulist tegevust tunnustati 1977 Eesti NSV riikliku preemia, 1999 Eesti Kultuurkapitali aastapreemia, 2001 Valgetähe IV klassi teenetemärgi, 2008 Eesti Kultuurkapitali (audiovisuaalse kunsti sihtkapitali) elutööpreemia, 2011 elutöö Kuldpääsu teenetemärgi ja 2014 Riigi Kultuuripreemiaga.

Olulise osa Peep Puksi loomingust moodustavad Eesti kirjanike portreefilmid, milles eluloolist ja kirjanduslikku materjali saadab emotsionaalne ja infotihe pildirida. Tema tuntumad tõsielufilmid on "A. H. Tammsaare I–III" (1971-74), "Juhan Liivi lugu" (1975), "Põhjavaim" (1982, Mart Saarest), "Rändaja" (1986, Friedebert Tuglasest), "Betti Alveriga" (1990), "Kodupinnale tulek. Kalju Lepik 70" (1990), "Lauluga ristit" (1992, Marie Underist), "Jaan Tõnisson 1868-…", "Emil" (mõlemad 1993), "Vaba mees Priit Vesilind" (2000), "Kutse" (2005, rindeoperaator Ivar Heinmaast), "Tiim" (2006).

Filmograafia

2011 Roots – sada aasta sõda ja muusikat (dokumentaalfilm, portreefilm), Content Providers, konsultant; rezissöör Katrin Laur

2011 Päikeselill (dokumentaalfilm), Rühm Pluss Null, toimetaja; režissöör Jaanis Valk

2009 Sõnumitooja (dokumentaalfilm, tudengifilm), BFM filmosakond, juhendaja; režissöör Leeni Linna

2009 Rohukonna laul (dokumentaalfilm, tudengifilm), BFM filmiosakond, juhendaja; režissöör Mare Albri (magistritöö)

2009 Teisel pool teed (dokumentaalfilm, tudengifilm), Rühm Pluss Null, toimetaja; režissöör Jaanis Valk (bakalaureusetöö)

2006 Tiim (dokumentaalfilm), F-Seitse, režissöör, stsenarist (+ Hans Roosipuu)

2005 Südame kutse. Inna Taarna (dokumentaalfilm), Rühm Pluss Null, monteerija (+ Kersti Miilen); režissöör Jaanis Valk

2005 Kutse (dokumentaalfilm), Exitfilm, režissöör, stsenarist

2002 Ilo Pariisist (dokumentaalfilm), Profilm, režissöör, stsenarist

2000 Vaba mees Priit Vesilind (dokumentaalfilm), Eesti Telefilm, režissöör, stsenarist (+ Valli Voor)

1999 Eha fenomen (dokumentaalfilm), Eesti Telefilm, režissöör, stsenarist (+ Õie Arusoo)

1998 Partituur neuroni genotüübile (dokumentaalfilm [Mart Saarmast]), Eesti Telefilm, režissöör, stsenarist (+ Indrek Rohtmets)

1997 Mu elu on avatud raamat I-II (dokumentaalfilm [Harry Männilist]), Eesti Telefilm/ Faama Film, režissöör, stsenarist (+ Olev Remsu)

1996 ringvaade "Eesti Kroonika" nr 6, Tallinnfilm, režissöör

 –Suure-Jaani orkester

 –Johannes Tõrs – Eesti Vabadusvõitluse Muuseum

 –Kartulilabor

 –Osmussaar

 –Epee turniir

 –Õhtukontsert Raekoja platsil

1996 ringvaade "Eesti Kroonika" nr 5, Tallinnfilm, režissöör

 –Klaverivabrik

 –Filmiarhiiv

 –Maimess

 –100 käijat

 –Eesti Vabaõhumuuseum

 –Statistika

 –Kadetid

1995 Teel Euroopasse (dokumentaalfilm), Eesti Telefilm, režissöör, stsenarist (+ Harri Tiido)

1993 Emil (dokumentaalfilm), Eesti Televisioon, režissöör, stsenarist (+ Toomas Raudam)

1993 Jaan Tõnisson 1868-…/ Jaan Tõnisson 1868... (dokumentaalfilm), Maurum/ Jaan Tõnissoni Instituut, rezissöör, stsenarist (+ Lauri Vahtre)

1992 Diplomaadi saatus (dokumentaalfilm [Karl Friedrich Akelist]), Eesti Telefilm/ Maurum, režissöör

1992 Lauluga ristit (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, režissöör

1991 ringvaade "Eesti Kroonika" nr 15, Tallinnfilm, režissöör

 –Eesti muuseumide olukord

 –Kunstimuuseumi sulgemine

 –K. Ristikivi muuseumi avamine

 –Kirjanik Bernard Kangro sünnikodu

1990 Õpetaja Johannes Käis (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, režissöör

1990 Eestlane Ernst Idla (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, režissöör, stsenarist (+ Ingrid Idla, Heikki H. Tann, Jaan Ruus)

1990 Kodupinnale tulek. Kalju Lepik 70 (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, režissöör, stsenarist (+ Vilma Moor)

1990 Betti Alveriga (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, režissöör, stsenarist

1990 Jaan Kros – 70 (ringvaade "Eesti Kroonika" nr 11/12), Tallinnfilm, režissöör

1989 Oraste peal (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, režissöör

1989 Eesti merikotkas (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, režissöör (+ Arvo Vilu)

1989 Eesti kirjanikud Helsingis (ringvaade "Eesti Kroonika" nr 13), Tallinnfilm, režissöör

1988 Evald Okas 1988 (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, režissöör

1988 Talu II (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, režissöör

1987 Halloo, Minsk! ... Halloo, Zagreb! (dokumentaalfilm [Jaan Ehlvestist]), Tallinnfilm, režissöör, stsenarist

1987 Elutuli (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, režissöör

1987 ringvaade "Nõukogude Eesti" nr 11, Tallinnfilm, režissöör

 –Vivat professores: Juhan Aul

 –Vivat professores: Jaan Konks

 –Vivat professores: Leo Schotter

1987 Kuldne jõgi (kroonika), Tallinnfilm, režissöör

 –Jaan Eilart Tuglasest

 –Daniel Palgi

 –Valmar Adams ja Jaan Kross

 –Evald Okas, kõrbe plaanid

 –Harald Haberman

 –August Eelmäe

 –Salme Nigol ja Lennart Meri

 –Friedebert Tuglase 100. sünniaastapäeva tähistamine

1986 Partii (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, režissöör vt 87

1986 Rändaja (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, režissöör, stsenarist (+ August Eelmäe)

1986 Friedebert Tuglas 1886-1986 (ringvaade "Nõukogude Eesti" nr 7), Tallinnfilm, režissöör

1985 Helin (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, režissöör, stsenarist

1984 Liikumine terviseks    stsenarist  vt

1984 Ringrada (dokumentaalfilm), Eesti Telefilm, režissöör, stsenarist

1984 Lõikus (dokumentaalfilm [dr Toomas Sullingust]), Tallinnfilm, režissöör, stsenarist

1984 ringvaade "Nõukogude Eesti" nr 2, Tallinnfilm, režissöör

 –ERKI maali eriala üliõpilaste suvepraktika Palamusel

 –Viidumäe Riikliku Looduskaitseala juhataja Mari Reitalu

 –Kodu-uurija Juhan Saare muuseum Saaremaal Eikla külas

 –Olev Antoni näidend "Laudalüürika" Mooste taidlejate esituses

1983 Visioon (dokumentaalfilm [skulptor Aime Kuhlbuschist]), Tallinnfilm, režissöör

1983 Alternatiiv/ Sõpruslinnad (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, režissöör (+ Peeter Simm), stsenarist (+ Vello Kallaste, Peeter Simm)

1983 Eesti Sõprusühing 25-aastane (ringvaade "Nõukogude Eesti" nr 23), Tallinnfilm, režissöör

1983 ringvaade "Nõukogude Eesti" nr 11, Tallinnfilm, režissöör

 –Lastekoori Ellerhein tuhandes kontsert

 –Vabariiklik õpilastööde näitus

 –Tartu jalgrattaralli

 –Tallinna Ehitus- ja Mehaanikatehnikumi õppekabinetid

 –Lõpukirjand Tallinna 24. Keskkoolis

 –Lõpueksam Tallinna Muusikakeskkoolis

 –K. J. Petersoni mälestussamba avamine Tartus

1982 Kuuvikerkaar (dokumentaalfilm), Eesti Telefilm, režissöör, stsenarist

1982 Põhjavaim (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, režissöör

1981 Ärge laske mul surra! (dokumentaalfilm [veresoonteoperatsioonist]), Eesti Telefilm, režissöör (+ Harri Rehe)  vt 80

1981 Päev (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, režissöör, stsenarist

1981 Elamise rõõm: Aurora Semper, Albert Kurm, Juhan Ennulo, Aleksander Toom, Liisu Raadik, Theodor Lõõbas, Juhan Raudsepp (ringvaade "Nõukogude Eesti" nr 24), Tallinnfilm, režissöör

1981 Juhan Raudsepp (Filmikroonika), Tallinnfilm, režissöör

1980 Talu I (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, režissöör

1980 Heerosed (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, režissöör, stsenarist (+ Hans Roosipuu)

1980 Episood (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, režissöör

1980 Tartu 950-aastane (ringvaade "Nõukogude Eesti" nr 12), Tallinnfilm, režissöör

1979 Izdelija iz lozõ (Vitstooted) (reklaamfilm), Tallinnfilm, režissöör rus

1979 Eksoodid ja nende kasutamine   režissöör

1979 Missioon (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, režissöör, stsenarist

1979 ringvaade "Nõukogude Eesti" nr 5, Tallinnfilm, režissöör

 – NSV Liidu Ülemnõukogu valimised Vormsil

 – Pärnu rajooni Juurikaru 8-kl. kooli muuseum ja õpetaja Karl Kontus

 – Kunstilise filmi "Õpetaja" võtetel

 – Üleliidulised meistrivõistlused kelgutamises C?sises

 – Kolmanda põlvkonna arvuti ES-10-22 ENSV Kergetööstuse Ministeeriumi Arvutuskeskuses

 – Uus tehnika Rakvere Metsakombinaadis

 – Jaan Toominga uued lavastused Vanemuises

1978 Õiglane maa  stsenarist  vt

1978 Eluvanne (A. H. Tammsaare IV) (õppefilm), Tallinnfilm, režissöör, stsenarist  vt

1978 ENSV Ametiühingute Vabatahtliku Spordiühingu Kalev ajaloost  (ringvaade "Nõukogude Eesti" nr 22/23), Tallinnfilm, režissöör

1978 ringvaade "Nõukogude" Eesti nr 18, Tallinnfilm, režissöör

 – Peaagronoom Aare Laaneotsa raske sügis

 – Leiutaja Hans Liblik

 – Tsiviilkaitseõppused

 – Operatsioon Jõhvikas

 – Skulptorid Riho ja Ilme Kuld

 – Tallinna Näidislinnuvabriku väravpalli naiskond valmistub kõrgliiga mängudeks

1978 A. H. Tammsaare 100 (ringvaade "Nõukogude Eesti" nr 4/5), Tallinnfilm, režissöör (+ Toivo Elme)

1977 Taasleitud laul (dokumentaalfilm [Veljo Tormisest]), Tallinnfilm, režissöör, stsenarist

1976 Tugevad oma tões (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, režissöör

1976 Optimistid (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, režissöör, stsenarist (+ Hans Roosipuu)

1975 Aastatega läbi Toompea lossi (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, režissöör

1975 Pesapaik (dokumentaalfilm [kaljukotkastest]), Tallinnfilm, režissöör

1975 Juhan Liivi lugu (dokumentaalfilm, õppefilm), Tallinnfilm, režissöör

1974 Tere tulemast! (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, režissöör, stsenarist (+ Peeter Tooming)

1974 Värvid tuules (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, režissöör, stsenarist (+ Hans Roosipuu), operaator

1974 Pentathlon moderne (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, režissöör, stsenarist (+ Hans Roosipuu)

1974 A. H. Tammsaare III (õppefilm), Tallinnfilm, režissöör

1974 ringvaade "Nõukogude Eesti" nr 10, Tallinnfilm, režissöör

 –Velsker Anna Maltšalova mälestused sõjast

 –Lokuta kolhoosi lüpsja Otto Tamme

 –Balti vabariikide dokumentaalfilmide loojad Vinnis

 –Klementi nimeline Tallinna Õmblustootmiskoondis

 –Mustamäe haljastusest

 –Kellassepp Herman Kiitsak

 –Telefilmi "Colas Breugnon" võtetel

1973 Viljandi (vaatefilm), Tallinnfilm, režissöör     vt kas dok

1973 Taassünd (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, režissöör, stsenarist (+ Toivo Kuzmin)

1973 Raamaturiik/ Raamatute maailmas (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, režissöör

1973 Kolm talve (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, režissöör

1972 A. H. Tammsaare II (õppefilm), Tallinnfilm, režissöör

1972 Vinni (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, režissöör

1972 Tormipüha (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, režissöör

1971 Rikas anne (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, toimetaja; režissöör Reet Kasesalu

1971 Lõhestatud taevas (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, toimetaja; režissöör Ülo Tambek

1971 A. H. Tammsaare I/ A. H. Tammsaare (Vargamäe) (õppefilm), Tallinnfilm, režissöör

1971 Eldoraado (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, toimetaja; režissöör Ülo Tambek

1971 Kümnevõistlejad (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, režissöör (+ Hans Roosipuu)

1971 Hüvastijätt kirjanik Friedebert Tuglasega [ringvaade "Nõukogude Eesti" nr 10], Tallinnfilm, režissöör

1971 ringvaade "Nõukogude Eesti" nr 5, Tallinnfilm, režissöör

 – Oktoobrirevolutsiooni orden Dvigatelile

 – Tootmiskoondises Vasar

 – Filmioperaator Evald Vaher

 – Rakvere Metsakombinaadis

 – Egiptuse tantsijanna Tallinnas

 – Kehtna Näidissovhoostehnikumis

 – Tallinna Polütehnilises Instituudis

 – Mahtra Talurahvamuuseumis

 – Džuudo

1971 ringvaade "Nõukogude Eesti" nr 1, Tallinnfilm, režissöör

 – Nääribuss Ahjal

 – Artur Vader – ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees

 – Maardu Keemiakombinaadis

 – Pelgulinna sünnitusmajas

 – Ahtme Ehitusmaterjalide Kombinaadis

 – Artur Raamat

 – Klubi Anti-Bakchos

1970 Eesti taimekooslused (õppefilm), Tallinnfilm, toimetaja; režissöör Evald Vaher

1970 Esimesed viisnurgad (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, toimetaja; režissöör Ülo Tambek

1970 Rannakalurid (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, toimetaja; režissöör Ülo Tambek

1970 Ilmar Kullam (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, toimetaja; režissöör Hans Roosipuu

1970 Järv (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, toimetaja; režissöör Ülo Tambek

1970 Suur kontsert (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, režissöör (+ Harri Rehe), stsenarist

1970 Ajaloolased alet põletamas (kroonikapala), Tallinnfilm, režissöör

1970 ringvaade "Nõukogude Eesti" nr 22, Tallinnfilm, režissöör

 –M. I. Kalinini nimelises Tallinna Elektrotehnika Tehases

 –Söödapärm

 –Tootmisjääkide kasutamine

 –Mesinik Eduard Vunk

 –Tuleohutus

 –Saku Keskkoolis

1970 ringvaade "Nõukogude Eesti" nr 21, Tallinnfilm, režissöör

 –Oktoobridemonstratsioon

 –Nõukogude Eesti preemiad

 –Eesti raudtee

 –Kombinaadis Eesti Põlevkivi

 –Tallinn-Kotka sõpruspäevad

 –Tõstja Jaan Talts

 –Külaline Jugoslaaviast

1970 ringvaade "Nõukogude Eesti" nr 17, Tallinnfilm, režissöör

 –Rudolf Sirge matused

 –Tarvastu kolhoosis

 –Ehitusplokid

 –Ehitusmaterjalide tootmine

 –Ajaloomälestised

 –Ansambel Laine

 –USA ja ENSV meeskondade kohtumine korvpallis

1970 ringvaade "Nõukogude Eesti" nr 11, Tallinnfilm, režissöör

 –Viimane koolikell

 –Külalised Tšehhoslovakkiast

 –Traktorist Eduard Väär

 –Tehases Metallist

 –Võistlevad sanitaarsalklased

 –Teadlased teevad alet

 –Entel-tentel

1969 Koduküla (dokumentaalfilm), Tallinnfilm, režissöör (+ Peeter Tooming)

1968 EM allveespordis (ringvaade "Nõukogude Eesti" nr 28), Tallinnfilm, režissöör (+ Hans Roosipuu)

1967 ringvaade "Nõukogude Eesti" nr 17, Tallinnfilm, toimetaja; režissöör Vladimir Parvel

 – Õpilastööde näitus

 – Kolhoosi kondiitritsehh

 – Jaan Trolla

 – Marta Sillaots

 – Kus on velodroom?

 – Eesti Televisioon Kihnus

 – Kümnevõistlus

1967 ringvaade "Nõukogude Eesti" nr 14, Tallinnfilm, toimetaja; režissöör Valeria Anderson

 –Mets

 –August Nukk

 –Tööveteranide austamispäev

 –Tedremäng

1967 Kevadel 1967 (ringvaade "Nõukogude Eesti" nr 10), Tallinnfilm, režissöör (+ Vladimir Parvel)

Telesaateid Eesti Televisioonis

2000 Peeter Lilje. Dirigent, režissöör, autor (+ Virve Normet)

2000 Mehed liblikavõrguga I–II, režissöör, autor (+ Õie Arusoo)

1998 Eestiaegsed inimesed. Laine Leichter, režissöör, autor

1998 Mehed Vabadussõjast IV, režissöör, autor (+ Ülle Puusep)

1997 Minu Taani, režissöör, autor (+ Silvi Teesalu)

1997 Eestiaegsed inimesed. Kyra Robert, režissöör, autor

1996 Eestiaegsed inimesed. Marie Nelke, režissöör, autor (+ Hille Tarto)

1996 Eestiaegsed inimesed. Elmar Anniko, režissöör, autor (+ Hille Tarto)

1996 Eestiaegsed inimesed. Jaan Reemann, režissöör, autor (+ Hille Tarto)

1996 Eestiaegsed inimesed. Paul Laasberg, režissöör, autor (+ Hille Tarto)

1995 Voldemar Pinn, režissöör, autor (+ Olev Remsu)

1995 Mehed Vabadussõjast III, režissöör, autor (+ Ülle Puusep)

1995 Eestiaegsed inimesed. Elmar Salumaa, režissöör, autor (+ Hille Tarto)

1994 Eestiaegsed inimesed. Ants Saar, režissöör, autor (+ Hille Tarto)

1994 Eestiaegsed inimesed. Magda Univer, režissöör, autor (+ Hille Tarto)

1994 Mina, Jonny B, režissöör

1994 Remsu, režissöör, autor

1994 Turid [norralannast tõlgist Turid Farbregdist], režissöör, autor (+ Katrin Seppel)

1994 Kes on Otto Tief?, režissöör, autor

1994 Doktor Ilo Käbin, režissöör, autor (+ Anne Valmas)

1994 Raamatute keskel. TA Raamatukogu, režissöör

1994 Raamatute keskel. Koeru, režissöör

1994 Mehed Vabadussõjast I–II, režissöör, autor (+ Ülle Puusep)

1993 Mees vöötoravaga. Gert Helbemäe, režissöör

1993 Krustenid, režissöör

1993 Looming 70, režissöör

1993 Säästlik areng. Matsalu, režissöör

1993 Säästlik areng. Prügimägi, režissöör, autor (+ Ülle Puusep)

1993 Kui poleks kultuuriajakirju…, režissöör

1993 Alur Reinansi kogud. Wiiralt, režissöör, autor

1992 Alur Reinansi kogud. Hõbe, režissöör, autor

1992 Õudsam on… Arved Viirlaid, režissöör, autor (+ Helle Tiisväli)

1992 Tuiskliiv. Liidia Tuulse, režissöör, autor

1992 Paul-Eerik Rummo, režissöör

1992 Varjunimi Aita Helm, režissöör, autor

1992 Udu kahel kaldal. Elin Toona, režissöör, autor (+ Anne Valmas)

1991 Professor Ilmar Talve I–II, režissöör, autor (+ Helle Tiisväli)

1991 Osvald Kuningas, režissöör, autor (+ Helle Tiisväli)

Auhinnad

2014 Riigi Kultuuripreemia

2011 elutöö Kuldpääsu teenetemärk, Eesti Kinoliit

2008 Eesti Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapitali elutööpreemia

2001 Valgetähe IV klassi teenetemärk

1999 Eesti Kultuurkapitali aastapreemia – filmide "Partituur neuroni genotüübile" ja "Eha fenomen" eest

1996 MediaNeti auhind, Saksamaa – filmi "Teel Euroopasse" eest

1986 peaauhind parimale dokumentaalfilmile. III Nõukogude Eesti filmifestival (ENSV) - dokumentaalfilmi "Helin" eest

1985 Eesti NSV teeneline kunstitegelane

1981 III koht spordiringvaadete konkursil. VIII NSVL spordifilmide festival, Frunze – ringvaate "Nõukogude Eesti" nr 10/1980 eest

1977 Eesti NSV riiklik preemia

1974 kuldmedal (parim reportaažfilm), NSVL V spordifilmide festival, Tallinn – filmi "Pentathlone moderne" eest.

1973 parim režii ja operaatoritöö, NSVL õppefilmide festival, Tallinn – filmi "A. H. Tammsaare I" eest

Valikbibliograafia

Raamatud, monograafiad

Pallas, A., Uus, S. (koost., toim.) (2008). Kuidas vaatad, nõnda näed (Eesti ajakirjanike elulood III). Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

 Artiklid

2014

Šuržikova, A. (2014). Dokumentalistika on rahvuse südametunnistus [intervjuu Peep Puksiga elutööpreemia saamise puhul]. Sirp, 21. veebr, lk 6, ill.

Tuumalu,T. (2014). Pühendumine toob tunnustuse ja elutööpreemia [Kultuuri elutööpreemia pikaajalise väljapaistva loomingulise tegevuse eest saavad maalikunstnik Enn Põldroos, helilooja ja õppejõud Ester Mägi ning filmimees Peep Puks]. Postimees, 14. veebr, lk 17.

2012

Tuumalu, T. (2012). Kuidas Peep Puks õppefilmist kunstišedöövri tegi [intevjuu]. Postimees, 26. jaan, lk 16-17.

2011

Taevere, M. (2011). Olen saanud nelikümmend aastat jälgida eesti filmi arengut...: Dokumentalist Peep Puks eile ja täna. Teater. Muusika. Kino, nr 1, lk 88-103, ill.

2009

Puks, P. (2009c). Koostegemise vaimus. Rmt: Kuidas vaatad, nõnda näed (Eesti ajakirjanike elulood III) [koostanud-toimetanud Anu Pallas ja Sulev Uus], Tartu, lk 339-357, ill.

Puks, P. (2009b). Eesti dokumentalistika järjepidevus. Sirp, 27. nov, lk 10-11.

Puks, P. (2009a). Hiilgav kroonik [Andres Sööt]. Eesti Ekspress: TV Ekspress, 13. märts, lk 2-3.

Ruus, J. (2009). Veres on viikingit [dokumentaalfilmist "Kutse"; filmis on kaks paralleelset lugu: norra 11. saj. viikingikuningast Harald Sigurdarssonist ja eesti rindeoperaatorist Ivar Heinmaast]. Eesti Ekspress: TV Ekspress, 13. märts.

2006

Remsu, O. (2006). Salt Lake Cityst Torinoni [filmist "Tiim"]. Sirp, nr 22, 2. juuni.

Laasik, A. (2006). "Tiim" toob esile suure vaatemängu lavastajad. Eesti Päevaleht, 31. mai.

Pullerits, P. (2006). Suusatiim paistab, Alaver veel mitte. Postimees, 30. mai.

2005

Puks, P. (2005). Noorfilmi esimesed 25 aastat [amatöörfilmistuudio Noorfilm juhataja Olev Viitmaa ning tema kunagised õpilased Rein Kotov ja Ülo Pikkov meenutavad huvikeskuse Kullo juurde loodud stuudio tegevust, seal valminud töid ja mõeldud mõtteid ning teisi edukaid filmitegijaid, kes sealt tuule tiibadesse saanud]. Sirp, 18. veebr.

2004

Puks, P. (2004). Võib-olla Läti ongi Eesti alateadvus? [intervjuu R uta Celma-Kello ja Karl Kelloga; nende viimastest dokumentaalfilmidest "Eestlased Lätis" ja Karl Kello "Küll siis Kalev..."]. Sirp, 19. nov.

2003

Puks, P. (2003). Foto- ja televisioonikunstist [valik mõtteid kogumikust "Fakt. Sõna. Pilt II", Tartu, 1965]. Kogumik: Käsitlusi fotograafiast (Tartu Kõrgema Kunstikooli Toimetised 1), lk 122-124.

Sisask, K. (2003). Ilo Pariisi varjus [filmist "Ilo Pariisist"]. Teater. Muusika. Kino, nr 8/9, lk 142-144, ill.

Puks, P. (2003). Vähese jutuga kõnekas mees [filmioperaator Arvo Vilu]. Teater. Muusika. Kino, nr 2, lk 118-122, ill.

Rooste, J. (2003). Tammsaare tulevane elu liikuvates piltides [Rein Raamatu "Tammsaare talu" ja Peep Puksi "A.H. Tammsaare" I, II, III]. Sirp, 31. jaan.

Viitol, L. (2003). Isa kaarnakivi [filmist "Ilo Pariisis"]. Sirp, 10. jaan.

2002

Puks, P. (2002b). Ülo Tambekiga [filmirežissöör Ülo Tambeki (1922-1979) tuttavate ja kolleegide meenutusi]. Teater. Muusika. Kino, nr 12, lk 113-118, ill.

Puks, P. (2002a). Rein Marani linnud [R. Marani loodusfilmid lindudest]. Teater. Muusika. Kino, nr 4, lk 89-93, ill.

Viitol, L. (2002). Filme, rohkem häid dokumentaalfilme! [õpilastele on vaja näidata rohkem tõelisi dokumentaalfilme, mitte nende videovariante]. Õpetajate Leht, 28. märts.

Kello, K. (2002). Juhan Liivi lugu, kolmkümmend aastat hiljem [ENSV haridusministeeriumi tellimusel valminud ainulaadsetest õppefilmidest "A. H. Tammsaare", "Juhan Liivi lugu", "Episood" ja "Õpetaja Johannes Käis"; õppefilmide vajalikkusest]. Õpetajate Leht, 8. märts.

2001

Puks, P. (2001). Eesti dokumentaalfilmi olukorrast [22. mail Kinomajas toimunud Kinoliidu foorumil ettekantud mõtteid Eesti dokumentaalfilmi ja selle tegijate olukorrast]. Pääsuke, nr 2 (40), 15. sept, lk 8.

Link, E. (2001). Potentsiaal ja selle rakendamine [Eesti Filmi Sihtasutuse filmipoliitikast, hoolimatust suhtumisest võimekatesse vanematesse tegijatesse]. Sirp, 1. juuni.

2000

Rohtmets, I. (2000). Kes meist ei tahaks olla vaba mees? [filmist "Vaba mees Priit Vesilind"]. Teater. Muusika. Kino, nr 12, lk 97-99, ill.

Hellerma, K. (2000). Elutahe kui fenomen [filmist "Eha fenomen"]. Teater. Muusika. Kino, nr 8/9, lk 111-113, ill.

Teinemaa, S. (2000). Maailmarändur Priit Vesilind viikingite otsingul [filmist "Vaba mees Priit Vesilind"]. Nädal, nr 22, 5. juuni.

Puks, P. (2000). Mees kaamera kõrvalt [Tallinnfilmi ringvaadete kauaaegse toimetaja ja dokumentaalfilmi režissööri Leo Ilvese 65ndaks sünnipäevaks]. Eesti Päevaleht, 1. juuni.

Kändler, T. (2000). Vesilinnu veepealne osa [filmist "Vaba mees Priit Vesilind"]. Eesti Päevaleht, 30. mai.

Kerge, R. (2000). Aja kirjanikust ajakirjanik [filmist "Vaba mees Priit Vesilind"]. Postimees, 29. mai.

Ruus, J. (2000). Peep Puks teeb eestlaste elust pildiluulet [filmirežissööri 60. juubeli puhul]. Postimees: Arter, 22. apr.

Remsu, O. (2000). Kasin eelarve kimbutab [telesaatest "Osoon : Mehed liblikavõrguga"]. Eesti Ekspress: TV-Nädal, 19. apr.

Tiivel, T. (2000). Dirigeeriva professori jälil [filmist "Partituur neuroni genotüübile"]. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 85-86, ill.

1999

Puks, P. (1999). Pilk lõppevasse aastasse: Peep Puks [filmi- ja telerežissööri muremõtted ETV olukorrast ning rõõm noorest filmitudengist Raimo Jõerannast]. Sirp, 24. dets.

Laasik, A. (1999). Fookuseta Mart Saarma [film "Partituur neuroni genotüübile"]. Sirp, 5. märts.

1998

Runnel, H. (1998). Juhan Liivi lugu: filmi kavand. Kogumik: Jooksu pealt suudeldud, Tartu, lk 475-502.

Teinemaa, S. (1998). Meie mees Caracases [filmist "Mu elu on avatud raamat"]. Teater. Muusika. Kino, nr 5, lk 75-77, ill.

1996

Teinemaa, S. (1996). Millal tabada liikuvat märklauda? [filmist "Teel Euroopasse"]. Teater. Muusika. Kino, nr 6, lk 61-64, ill.

Tooming, P. (1996). Peep Puksi kirjanduslikud fotomaastikud [P. Puksi fotonäitus Joyce'iga seotud paikadest]. Sõnumileht, 7. juuni.

Ellermaa, E. (1996). Harri Tiido ja Peep Puks otsisid "eurotõde" nii kabinettidest kui turgudelt [film "Teel Euroopasse"]. Kroonika, nr 4, 31. jaan, lk 12-13, ill.

Mutt, M. (1996). Üht saart mina otsin seal Euroopas [telefilmist "Teel Euroopasse"]. Eesti Päevaleht, 6. jaan.

1995

Paavle, J. (1995). Inimene nimega Emil: lõvi talves ja suves, sansaararattas [filmist "Emil"]. Teater. Muusika. Kino, nr 11, lk 41-42, ill.

Tammet, R. (1995). Heast mehest sihitu ülevaade [portreesaade Voldemar Pinnist ETVs, autorid Olev Remsu ja Peep Puks]. Lääne Elu, 6. apr.

Allpere, A. (1995). Koodi-Jaani portree XXI sajandile [filmist "Jaan Tõnisson 1868-,,,"]. Teater. Muusika. Kino, nr 2, lk 26-30, ill.

1994

Puks, P. (1994). Vastab Peep Puks [vahendanud Jaan Ruus ja Sulev Teinemaa]. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 3-15, ill.

1993

Oja, A. (1993). Saatuseaastad ajapeeglis [filmist "Diplomaadi saatus"]. Teater. Muusika. Kino, nr 7, lk 27-32, ill.

Tungal, L. (1993). Ja päriski surm selle südame… [filmist "Lauluga ristit"]. Teater. Muusika. Kino, nr 7, lk 15-20, ill.

1991

Kudu, R. (1991). Film Idlast [filmist "Eestlane Ernst Idla"]. Teater. Muusika. Kino, nr 5, lk 78-81, ill.

Lõhmus, A. (1991). Juhusest sündinud filmid [filmidest "Betti Alveriga" ja "Kodupinnale tulek. Kalju Lepik 70"]. Teater. Muusika. Kino, nr 4, lk 57-59, ill.

1990

Jüssi, F. (1990). Eesti merikotkas. Teater. Muusika. Kino, nr 6, lk 83-87, ill.

1989

Lõhmus, A. (1989). Uhkus ja uhkus. Liiv ja Alver kinolinal [Peep Puksi "Juhan Liivi lugu" (1975) ja Vallo Kepi "Üks pilk Betti Alverile" (1988)]. Teater. Muusika. Kino, nr 7, lk 83-88, ill.

1985

Teder, T. (1985). Ringrajapiloodid [filmist "Ringrada"]. Teater. Muusika. Kino, nr 5, lk 41, ill.

1983

Lindepuu, H. (1983). Ood vanale tammele: kriitikaseminar [filmist "Kuuvikerkaar"]. Teater. Muusika. Kino, nr 10, lk 69, ill.

 

Peep Puks teeb eestlaste elust pildiluulet

Jaan Ruus

Postimees. Arter, 22. aprill 2000

Hingelt lüüriline idealist, hariduselt eesti filoloog ja kiindumuselt fotograaf – nendesse omadustesse peaks mahtuma see, mida filmirežissöör Peep Puks (PP) on jõudnud teha.

PP filme uuesti vaadates märkame kõigepealt üht võimast tour de force’i, nimelt filmi „Juhan Liivi lugu“, mis seadis ülesandeks anda pildi kaudu edasi Juhan Liivi poeesiat, tema hellust ja armastust oma maa vastu. See oli tõeline pildiluule, mis tänini jääb Eesti kinos ületamatuks. Juhan Liivi luuletused, Hando Runneli stsenaarium, Peeter Toominga pilt ja Lembit Ulfsaki lugemine tõusevad tõeliselt valusaks kogemuseks. Ka „Anton Hansen Tammsaare“ annab just foto ja filmi kaudu edasi seda, mida on harjutud pidama tammsaarelikuks maailmatunnetuseks.

PP ise ütleb, et on õnnelik, kuna on kohtunud inimestega, kellelt saab elamise jõudu. Peab muidugi ütlema, et ta on neid inimesi ka ise otsinud. Vahest suurima empaatiajõuga eesti režissöörina on ta suutnud nendesse inimestesse sisse elada.

Kaameraga elujõu allikal

Kui pea kõik teised eesti dokumentalistid on oma tööd teinud induktiivsel meetodil, näinud midagi erakordset, üritanud provokatiivset, juurde lavastanud konflikti, siis PP lähtub deduktiivselt, läheneb inimesele, piirab teda mõtteliselt, elab temasse sisse, püüab avada just selle isiksuse kordumatust, otsib kujundeid, mis sellele inimesele sobiksid. Ta ei ole sündmusvõtetele orienteeritud kineast, teda huvitavad isiksuse salajõud. Pean ütlema, et vaadates nüüd tema filme 1969. aastast alates, mõistan äkki korraga, miks Eesti saavutas taas iseseisvuse, ja saavutas selle loomulikult. Sest uurides elamise jõu allikat (võibolla ennekõike iseenese jaoks ja iseenese käivitamiseks, olgu peale) on PPl õnnestunud seda eestluse elujõudu peegeldada oma filmides. Otsides enda jaoks elamise jõudu, on ta leidnud üles rahva elujõu allika, selle, mis aitas eestlasel vastu panna võõrvõimule ja mis aitas eestlasel taas iseseisvaks saada.

Eestiaegne inimene

PP režiidebüüt „Koduküla“ oli kurb pilt 1960. aastate tollasest Eesti külast, aga see polnud resigneerumine. Kõikides tema filmides tegutsevad vaikivad eestlased, kelles on hoomamatut monotoonset sihiteadlikkust ja põlvest põlve justkui automaatselt kanduvaid moraalseid väärtusi. Sellised inimesed on vahel küll süngevõitu, aga nendega koos tasub ühiskonnas elada.

Erilist kiindumust on PP üles näidanud eesti kirjanike vastu. Ta ei jutusta neist ühte lugu, vaid palju lugusid. Mitte alati ei õnnestu tal kirjanike sugestiivne sõna samaväärseks pildiks teha, kuid kui palju meie film üldse mõtlevat eestlast näitab. Siingi juhtub see, et filoloogist saab sotsioloog ja rahvuslane. Rahvuslane lööb välja isegi tema loodusfilmides kaljukotkast ja merikotkast. Merikotkas tuleb teatavasti alati tagasi sünnipaika. PP lisab filmile rahvastikuprognostilise teksti: „Ei maksa arvata, et Soomes või Rootsis sündinud merikotkad naasevad Eestisse.“

Kui ma vaatasin äsjase sünnipäevalisei abituuriumifotot: blond siledajuukseline vibajas noormees lihtsaraamiliste prillidega, mõtlesin: selliseid noori mehi olen ma kohanud paljudel fotodel 1930. aastate teisest poolest. Delikaatne ja õrngi filoloog on eneselegi märkamatult, tahtmatultki, saanud ühiskondlike elamisjõudude peegeldajaks. Kuuludes sõjajärgsesse põlvkonda, on ta ehitanud silda sõjaeelse ja sõjajärgse Eesti Vabariigi vahele.

 

Eesti dokumentalistika järjepidevus

Peep Puks

Sirp,  27. november 2009

Dokumentaalfilm on isikupärane oma aja, inimeste, sündmuste ja probleemide jäädvustamine ning tõlgendamine

1968. aasta on Andres Söödi filmi „511 paremat fotot Marsist” aeg, 2010. aastal lõpetab Sööt filmi „71 paremat minutit Hando Runneli elust”. Tähendab see kokkuvõtet? Märgib ühe ajastu lõppu meie pildimälus, kroonikafilmis? Kroonika püsiväärtused selguvad ajas. Mida kaugemale jäävad sündmused, seda suurema tähtsuse saab filmikroonika. Arusaamised muutuvad, inimesed kaovad, nimed unustatakse, ometi elab aeg koos inimestega kroonikas edasi. Kroonik ise saab aga tähenduse siis, kui tema ajast saab ajalugu. Looja pole ainult järeltulija, vaid ka pärija. Kas väärivad aja jooksul kujunenud traditsioonid – käsitlused, oskused, tavad jätkamist või tuleb need edasiminekuks kõrvale jätta? Traditsioonide taga on inimesed: Ballot, Frolenko, Martšenko, Osjannikov, Klimov, Dolgov... Need nimed ei ütle praegu midagi, kuid nemad olid möödunud sajandi 1940. aastatel ühed alusepanijad riigikroonikale, mille traditsioone tuli hakata murendama, lõhkuma, unustama. Taheti purustada kõik sillad mineviku ja oleviku vahel, sulgeda elu kitsastesse raamidesse, teha ümber lähiajalugu, mis rahval meeles.

Tegelikkusse tungimine

Kui Andres Sööt alustas 1954. aastal operaatori assistendina, valitses tõsimeelne kroonukroonika. Kõik teadsid, mida teha, kuidas teha, mida tohib, mida mitte, mida näidata, mida mitte. Stambid olid sisse töötatud. Elukaugus polnud taunitav, otse kohustuslik, aga oma aja märkidena leiame tollaseidki kaadreid praegustest filmidest. Tänaste tegijate põlvkond astus oma kohale vabade käte ja kõike purustava pauguga ning sellest tõusis tulu. Minule oli kõige mõjusam Kullar Viimse „Kuhu lähed?” nägemine. Meie tee algus oli tunduvalt rahulikum ja aeglasem. Ometi omade murdeaastatega. Muutused said alguse minutilistest lõikudest ringvaates „Nõukogude Eesti”, laienevast teemade ringist, käsitluslaadist, montaažitempo kasvamisest, palade arvu suurenemisest – kroonika lähenemisest tegelikule elule. Heas mõttes hoiduti tänavakakluse tempost, et sisuga kooskõlla jääda, mitte muutuda pealiskaudseks, pinnapealseks.

Esile kerkis uus operaatorite põlvkond. See tähendas teistsugust pilku. Ja traditsiooniliselt ongi meie operaatorite töö olnud läbi aegade kõrgel tasemel. Ülo Tambeki artikli „Uued ajad, uued probleemid” – ilmus 1961. aasta 9. juunil – lõpp kõlab: „„Tallinnfilmi” kroonikasektor on mitu aastat järjest näidanud, et ta kuulub nõukogude filmikroonika paremikku. See tähendab, et on olemas juba mingid tugevad traditsioonid, millele noorem põlv võib julgelt toetuda, ilma et tarvitseks raisata aega pikaks hoovõtuks. See loeb palju. Liiatigi veel nüüd, millal häid jõude on oodata järjest lisaks”. Millised olid 1961. aasta dokfilmid? „Argipäev” Voltast, „Atlantika” püügiretkest Põhja-Atlandil, „Eduard Vilde”, „Geisrite ja vulkaanide maal” Kamtšatka ekspeditsioonist, „Inimesed eesliinil” Oktoobri Võidu kolhoosist, „Kalevi-Liiva süüdistab”, „Maa sool” Võnnu kolhoosi agronoomist, „Mehhiko turisti pilguga”, „Prisket tuult” XIII Balti regatist Tallinnas, „Sügismotiive”. Oluline oli eelmisel, 1960. aastal valminud Valeria Andersoni „Kohtumised tänaval” – mõndagi saab välja lugeda juba pealkirjast. Reet Kasesalu kandis talle omasel vaiksel moel eesti vaimu. Nemad olid ainsad eriharidusega režissöörid kroonikas. Dokumentaalfilm on isikupärane oma aja, inimeste, sündmuste ja probleemide jäädvustamine ning tõlgendamine. Kuidas säilitada isikupära käsikirja ja filmi vastuvõtmise rituaalis, mis tähendas ridamisi kinnitusi ja läbivaatusi? Zajavka (esildis) toimetusele, vastuvõtmine; käsikiri toimetuse plaani, mille kinnitas direktsioon; võetud materjali tehniline läbivaatus; järjestatud materjali läbivaatus; musta montaaži läbivaatus; diktoriteksti vastuvõtmine, kahel lindil läbivaatus direktsiooni poolt; koopia stuudiopoolne läbivaatus; koopia tehniline läbivaatus; Kinokomitee läbivaatus; Moskva vastuvõtmine üleliidulises plaanis filmide puhul. Tasu sõltus filmile antud mitmeastmelisest kategooriast. See oli aeg, kui nõuti, et sisu pidi olema sotsialistlik, vorm rahvuslik. Diktoriteksti esitamise intonatsioongi võis saada takistuseks, nii et oli vaja tekst uuesti lugeda või tuli koguni diktorit vahetada. Lootus jääb, et praegusel põlvkonnal ning ka edaspidi ei tule arvestada ei kohalikke ametnikke ega Brüsseli silma ja soovi.

Rahvuslik pildimälu

Meie kroonika on tervenisti pildimälu. Ülesanne on iseenesest ju lihtne: jäädvustada meie maa ja rahva ajalugu pildis ning teha seda omanäoliselt ja professionaalselt. Tuntud tõed. Raskem on vältida traditsioonilisi teemasid, tavapärast lähenemist, harjumuspäraseid lahendusi. Millal kaotab traditsioon elujõu? Aastal 1965 tegi Andres Sööt oma esimese lühifilmi „Ruhnu”. Andrese ruhnlane tuleb rannas oma käruga: kui inimene väga tahab, kasvavad liival õunapuud. Mees põlvitab istutatud puu ette... Neil aastatel oli oluline toimetus: Ülo Tambek oli eeskäija oma päritolu, harituse ja mõtlemise sügavusega; töötas ettevõtlik ja ettenägelik Peedu Ojamaa; tulid noored Vello Kallaste, Leo Ilves, Valdeko Tobro, Jaan Ruus. Oma mõju oli televisioonil. Otsereportaažid, mida tegid Valdo Pant ja Rein Karemäe, õpetasid tööd sõnaga nii intervjuudes kui ka sündmustes väga kiiresti orienteerudes. Tänastel otsesaadetel tasuks neid traditsioone hoida. Rääkimata tõsielusarjadest, sügavalt inimlike elamuste edasiandmiseks. Siin kobrutavad tõelised tunded, nagu võib aru saada, alles pärast salvestust. Üheks algkõrguseks meie tänasele dokumentalistikale oli ka Virve Koppeli, Mati Põldre ja Rein Karemäe telefilm „Reportaaž telefoniraamatu järgi” (1966). Eesti filmis oli huvitav 1968. aasta. Tapetakse Martin Luther King, kokkupõrked üliõpilaste ja politseinike vahel Pariisis, 20. augustil Nõukogude vägede sissetung Tšehhoslovakkiasse. Mängufilmidena tulid 1969. aastal Kaljo Kiisa „Hullumeelsus”, Leida Laiuse „Libahunt”, Arvo Kruusemendi „Kevade” ja Grigori Kromanovi „Viimne reliikvia”.

Andres Söödi „511 paremas fotos Marsist” oli kõik teisiti: aja ja elu tavapäratu mõtestamine, varjatud kaameraga filmitu loomulikkus, jälgimise kannatlikkus, tabamise rõõm, sõna-pildi koosmõju, elu mõte ning mõttetus. Vanad daamid Pärlis, noored Moskva kohvikus. Portreed, detailid, meeleolud, Jaan Ruus toimetajana filmi eest võitlemas, kogu kroonikaosakond kõigele kaasa elamas. Režissöör Ülo Tambeki „Talupojad” (1968), Hando Runneli käsikiri, toimetaja Jaan Ruus, Toomas Kirdelahe elust endast võetud kaadrid. Tegelikkus varjamatult ekraanil ja sihipärane montaaž viisid filmi riiulile. Ei aidanud Tambeki korpuse ohvitseripaberid midagi. Kuid nii tema kui filmigrupp jäid iseendaks ja nüüd on, mida neilt pärida. Grigori Kromanovi ja Mati Põldre kuueosaline „Meie Artur” (1968) Eesti Telefilmis kärbitakse käsu korras viiele. Kuid Artur Rinne talle omaste joontega ja tema tähendus rahvale jääb: Siberist tagasi tulnud rahvalik laulja tõuseb kõigi seal olnute võrdkujuks. Selle taga oli rohkem kui ainult ühe inimese lugu, rahvas nägi ja teadis oodata enda lugu, oma kannatustest üleolemise lugu. Ja seda tollastes tingimustes. Sama kõrgele meie teadvuses tõusid ja jäid lauljad vahest Laulva revolutsiooni ajal. Filmi kuueosaline variant ootas aastaid teatri- ja muusikamuuseumi fondides taasleidmist. Tõenäoliselt oleks koopia hävitatud. 1969. aastal astub esimene inimene Kuule, meil tehakse kaks üldlaulupeo filmi. Ülo Tambeki ja Mati Põldre „Mitte üksnes leivast” (1969) tuli ilma ainsagi kroonulauluta. Vaatad pikalt-pikalt sammuvate meeste rivi filmi alguses ja tunned nende üle uhkust. Ja järsku taipad, et Tambekil ja Põldrel võis meeles olla ka küüditamise 20. aastapäev – sellist rahvast ei alistata. Hingestatud portreed proovides ning peol. Siis jääb veel teine 20 aastat oodata. Ülo Tambek seda aega kahjuks ei näe, enne jõuab kätte 31. mai 1979. Jüri Müüri „Leelost” (1969) on tänu Enn Säde „Tuulepealsetele leelodele” (2007) rohkem räägitud, ka neile on võõras kroonulikkus. Tuleb nentida, et ega praegused laulupeofilmid ja otseülekanded pole suutnud sellist emotsionaalset pinget enam pakkuda. Muidugi on tänaste pidude taust ja tähendus teine. Kuid tasub otsida uudseid lähenemisi ja lahendusi. Kas üllatab James Tusty dokumentaalfilm „Laulupidu” tuleval aastal? Ülo Tambeki dokumentaalis „Tuld kuningale” (1969) oli Paul Keres tänu kunagistele filmivõtetele ekraanil väga noor ja paljulubav. Eestluse sümbol läbi aastate. Tambek on jäädvustanud ta taktitunde, austuse, kuid aukartuseta: suurmeistri võbisev jalg laua all, pinge tema rahulikes liikumistes saalis ja lava taga, väsimus. Usun, et Hans Roosipuu, kes alustas  filmiga „Ülekanne 56:13” (1969) ja pani sellega aluse spordifilmide järjepidevusele, õppis Tambekilt mõndagi.

Aastate pärast tuli Hans koos Valter Heueriga Kerese teema juurde veel kord tagasi, et tema saatus lõpuni selgeks rääkida. „Enderby valge maa” (1969) tegid autorid Andres Sööt ja Mati Kask. See pole turismifilm, vaid üleilmseid probleeme käsitlev tõsielufilm: inimene tavapäratutes tingimustes, üksildus, inimliku läheduse vajadus ja mõistmine, taustaks igipõline loodus ja selle kaitsmine. Tundub, et Riho Västrik, Vassili Sarana ja Arvo Vilu on praegu sellele kõige lähemale jõudnud. Siit pole pikk maa Lennart Mere filmideni, tema jälgedes on meeldejäävalt käinud nii Mark Soosaar, Arvo Iho, Valentin Kuik, Enn Säde kui Liivo Niglas. Valeria Anderson astus ajast ette ja see on, mida peab meeles pidama ja mida tuleb järgida – olla ees oma ajast! Filmis „Nikolai Kormašov, aasta 1969”, kus stsenarist oli Tatjana Elmanovitš ja operaator Andrei Dobrovolski, räägib kunstnik koos filmi autoritega vaimust ja vaimsusest, vene hingest ikoonides, seda tollase tsensuuri tingimustes. Režissöör on jätnud sisse kunstniku kõhklused, kontrolli kadumise oma mõttekäigu üle. Nikolai Kormašov mõtiskleb ikoonide ja oma maalide ees pühalikust tõotusest, mis kasvatab inimese tahet. Kannatusest, ilma milleta pole humaansust. Pidevast võitlusest iseendaga. Püüdke sellist filmi Moskvas maha müüa! Võis sellele kaasa aidata samal aastal valminud Andrei Tarkovski „Andrei Rubljov” (1966)? Tarkovski, üks meie tollane eeskuju ja mõjutaja, on rõhutanud: „Küsimus on selles, et kogemust ei saa edasi anda – saab ainult ise läbi elada.”

Ühes hingamises

Oli üks ilus tava: elada ühes hingamises ühes stuudios, töös ja puhkehetkel, nagu siis öelda tavatseti. Kõik filmitegijad teadsid, mida keegi teeb, kuidas kellelgi läheb. Kellegi jamad puudutasid siis kõiki. Mängu-, dok-, nuku- ja joonisfilme monteeriti samal korrusel, samades ruumides. Kui midagi tollest ajast tagasi tahta, siis on see kõikide ühistunne, millest olude sunnil praegu puudu. Kas pole kinoliidul aeg traditsiooni jätkata, tegijad taas liita, korrapäraselt kokku kutsuda, olla tõsiste ja kasulike arutelude eestvedajaks? Oli veel üks hea asi: kokkulaulatamine kunstilise filmiga – nii või teisiti jõudsid siis vaatajani kõik lühifilmid, žanrile vaatamata. Täna peab vaataja tegema esimese sundsammu uute filmide juurde. See eeldab teadlikku publikut, sõpruskonda. Tavalisel inimesel on raskem seda tulekut ette võtta. Kuid film suurel ekraanil on film suurel ekraanil. 1971. aastal lõpetasid Ülo Tambek režissöörina ja Mati Kask operaatorina „Eldoraado”. Vladimir Karasjov sai valmis „Lindpriid”. Neil oli äärmiselt tõsiseid ideoloogilisi raskusi. Tambek pandi mõtlema, milliseid kaadreid panna, millised mitte. Karasjov viskles ja püüdis iga hinna eest päästa oma filmi koopiat. Neil aastail süvenevaid traditsioone ei taha kellelegi soovitada. Ülo Tambek oli kroonikas asendamatu. Ta oli lühikest kasvu mees, kuid suur oma jõus ja tahtmistes. Tambek ei tõmbunud kunagi ohutusse kaugusesse, ei sandistanud tegelikkust. Ei mõistnud hukka inimesi, vaid tingimusi, mis oli inimesed selliseks teinud, nagu nad olid. Olav Neulandi dokumentaalfilmide pärand, kahjuks tuleb nüüd juba nii öelda, on väga huvitav. Ta alustas aastal 1972 „Helinaga”. 1974. aastal läks Olav oreli sisse, teejuhtideks Hugo Lepnurm ja Rolf Uusväli. Orelid, kirikud, barbarid, kultuur...

Oleme ka Estonia kontserdisaali oreli südames ja Haanjamaal Meelakul Kriisade kodutalus. Olav ajas koos orelikunstnikega läbi valu eesti asja: „Kui kunagi suhtuti orelisse kui elavasse organismi, siis meie päevil on orelile sagedasti hang sisse löödud ja ta üle orelirõdu ääre alla visatud. Inimesed on kaotanud teadmise sellest, et siin on kunstiteos kaugelt üle oma looja”. Edasi tegi Olav midagi äraarvamatut. Koos Aigar Vahemetsa ja Kersti Gailaniga tõi ta Moskvast karpide kaupa vana kroonikat. Ütleme häid sõnu läti režissööri Edvīns Šnore „Nõukogude loo” (2008) kohta ning seda õigusega. Neuland-Vahemetsa tegid aga juba 20 aastat tagasi end ohtu seades filmi „Hitler & Stalin 1939” (1989), kus keset plahvatusi, laipu, leegiheitjaid, põlevaid külasid, talvetuules kõikuvaid pooduid öeldakse: „Inimesed, te olete Kristusega ühte nägu!”. 1995. aastal jätkasid Neuland ja Vahemetsa filmiga „Kristuse dilemma. XX sajandi dokumentaalmüsteerium”. Jätkasid kahekõnes Jumalaga, et mõista möödunud sajandi lausmõrvu, et aru saada vabaduse ja kannatuse olemusest.

Nad küsivad: „Issand, miks võtsid sel sajandil nii paljudelt mõistuse? Kas selle sajandi mõõt pole veel täis?” Tänasel päeval on neilt kaasa võtta eneseusk ja julgus. Kersti Gailan meenutab: „Risk oli suur. Nii Olav kui Aigar käisid punasel vaibal ja julgeolekus esimese filmi järel seletusi andmas. Filmi näidati Rootsis, Soomes, Itaalias, Hollandis, Prantsusmaal, koopia lähetati Ameerikasse. Näidati Venemaal, hommikutunnil kommertskanalis. Pärast seda soovitas tundmatu sõber telefonis kiiresti pealinnast lahkuda. Mida ka tehti. Hiljem kuulsid nad, et auto, mis sarnanes nende omaga, olevat samal teel puruks sõidetud.” Olav ja Aigar nautisid montaaži. Seda imelist protsessi. Sundimatust ja jumalikku vabadust. Tulemust võiks nimetada kunstiliseks dokumentaalfilmiks. Säärast üksteisemõistmist nägime ka Hardi Volmeri ja Riho Undi puhul, kujutan midagi sellist ette Andres Maimiku, Rain Tolgi, Jaak Kilmi ja Kiur Aarma ühises töös. Olav Neulandi ja Aigar Vahemetsa filmid olid kindlasti meie uus sõna arhiivimaterjalidele toetuvate filmide loomisel. Hiljem on praegune põlvkond siit edasi läinud, kasutanud lavastust, huvitavaid tekstilaade, teravmeelseid lahendusi, kroonikakaadrite oskuslikku ja kaasahaaravat montaaži. Kõigest sellest võime rääkida Raimo Jõeranna filmis „Sinimäed” (2006), ka Jaak Kilmi ja Kiur Aarma rahvusvahelist tunnustust koguvas filmis „Disko ja tuumasõda” (2009). Huvitav on see, et kunagi ei või operaatorid teada, millal ja kes, miks ning kuidas nende filmitud kaadreid kasutab. Rindeoperaatorite puhul teinekord kaameraga käes langeva mehe kaadreid.

Kallis aeg

Nõukogude ametlik ajalugu tahtis eitada põliseid traditsioone, ilu, võtta inimeselt kirgede, kahtluste, rõõmude, kujutlusvõime jõu, teinekord ka peamise – tema töö. Mark Soosaar astus sellele vastu. Minule on Mark alati olnud tõeline kunstnik meie dokumentaalfilmis. Ta tõi värvid filmi ja ellu, mõtestas need. Poliitikuna ma teda ei tea egatunne, aga filmimehena on ta meid kõiki oluliselt mõjutanud. Ise ta oma asju energiliselt ajas ja alati üllatas, pakkus iga filmiga uut ja ootamatut nii sisus kui vormis. Margi film – see ütleb kõik. „Kihnu naine” (1974) oli seletamatu mõjuga. Küllap pani tema legendaarne kaader kahest teel minejast iga režissööri mõtlema oma töö põhjalikkuse, kannatlikkuse ja mõjujõu üle. Soosaar ajas oma nõudmistega Leningradi labori hulluks. Esimene maailmahaarde ja silmaringiga mees, kes astus varakult igal pool ustest sisse. Kord võtetel täiesti märkamatu, samas filmitavaga kõikemõistvalt silm silma vastu koos. Härra Vene on ikka meeles. Härra Vene vene ajas oma arusaamiste ja kommetekäitumisega! Või kogu plejaad Eduard Wiiralti ja tema loominguga seotud inimesi filmis „Maised ihad” (1977). Margi eeltöö mahtu võib siin ainult ette kujutada. Ja meeldiv on tõdeda, et Meelis Muhu oma „Kihnu kosjade” ja „Kihnu pulmaga” (2009) jätkab mõjusalt Kihnu naiste nakatava elurõõmu jäädvustamist ning selle ülistamist. Olgu nende Kihnu meestega mõlema puhul nagu on. Praegu alustatakse tavaliselt pooletunnisest või siis kohe täispikast filmist. Mulle tundub, et üks traditsioon on meil küll kadunud. See on oskus teha minutist lühilugu, film ainsa kaamerakäivitusega, 10minutist, 20minutist filmi. Kui Peeter Toomingalt sai küsitud, miks ta pikemaid filme ette ei võta, vastas ta, et aeg on filmis kallis – nende minutitega jõuan ma kõik olulise ära öelda, mulle pole rohkem vaja. Tema pärandas meile meeletu töötahte ja võime kavatsetu ellu viia, mängurõõmu lustimise ja raskuse. Ja kui kedagi siduda meie õige vanade filmitraditsioonidega, siis on Peeter ilmselt kõige lähem legendaarse Johannes Pääsukese töö jätkaja: mõlemad foto- ning filmimehed, mõlemad jätsid oma jälje nii eesti foto kui filmi ajalukku, kahjuks oli ka mõlema surm enneaegne ja traagiline. Tänases päevas tunnen midagi Toomingast Arko Okki filmis „Seal, kus lõpeb luule” (2009). Ühest küljest ei midagi juhuslikku, teisest filmi avatus vaatajale. Tunnen nii Elbert Tuganovi, Peeter Toominga kui Mark Soosaare kasutatud vormivõtted, kuid täiesti omatahtsi ja isikupäraselt.

Huvitav, kuidas on mõjutanud suured avastused teaduses (füüsikas, keemias, matemaatikas, bioloogias, astronoomias), mis on muutnud nii palju maailmapilti, meie filmitegijaid? See vääriks mõtlemist ja uurimist. Et Rein Maran on aastakümnete jooksul oma loodusfilmidega paljude vaatajate ja mõnegi tegija vaateid elule ning loodusele muutnud, on aga kindel. Sama kindel on ka see, et Rein ja Tõnu Talpsep on leidnud endale väärilise järglase: Joosep Matjuse esimesed tööd on äratanud suurt tähelepanu. „Suvisele dokumentaalile” (2007, 3 min) ja „Uuestisünnile” (2008, 11 min) järgnes „Vanamees ja põder” (2009), mis väärib Matsalu rahvusvahelisel loodusfilmide festivalil saadud peaauhinda. Matjus on Maranilt, oma ülikooli õppejõult, omaks võtnud meie loodusfilmide parimad tavad: ülimalt süvenenud lähenemise teemale, lõputu kannatlikkuse võtetel, nägemise oskuse, tabamise täpsuse, sõna ja muusika seostamise looduspildiga, loodusfilmi tõstmise kõrgele kunstilisele tasemele ja heli mõjusa kasutamise. Siin ei tohi unustada Enn Säde imelisi looduse helide salvestusi, ka tema tööst on palju õppida. Säde pani aluse andunud helimeeste tulekule dokfilmi režissööride hulka. Seda silmapaistva eduga nii Eesti- kui välismaal. Kes aga pärib Rein Marani elujõu? Praegu töötab 1931. aastal (!) sündinud klassik jälle uue filmiga.

Vastastikune usaldus

Sulev Keedus on eesti dokumentaal- ja mängufilmis jäänud iseendaks igal ajal ja kõigele vaatamata, tulnud sõna otseses mõttes läbi paksu ja vedela. Iisakust Mustjalani. 1981. aastast 2007. aastani on ta nagu kõrge puu tõmmanud endale ja oma filmidele pikselööke. Kah tava, mida ei tasu järgida. „Võrokese” aastal (1983) võetakse talt televisiooni töötõend, saadetakse räige karjumise saatel trepist alla, telemajast tänavale. See tundub tänasel päeval absurdsena, kuid Sulev polevat vaadanud inimeste ankeete, keda ta filmis. Samuti ei teinud ta midagi filmiga pärast kohustuslikke  ümbervõtteid, vaid jättis jäärapäiselt kõik kaaderkaadrilt endiseks. Sulev Keeduse puhul on õpetlik rääkida usaldusest. Filmitavad usaldavad end meile. Ja selle usalduse tõemeelne hoidmine on üks tavadest, mis peab alati kestma. Meie omakorda usaldame filmitavaid. Aga võib juhtuda, et inimene kaamera ees eksib. Nii juhtus naisega, kes jutustas Keedusele „In Paradisum’is” (1993) oma inimsööjast abikaasa lugu. Filmis kõneleb ta sellest, kuidas esimene abielu purunes, sest abikaasa pettis teda sõjaväes. Nüüd avaldatud mälestuste raamatus „Ma armastasin kiskjat“ on tal sama episood meeles vastupidi – tema pettis abikaasat. Ja mõlemal puhul jätab ta siira, usutava mulje. Keeduse „Jonathan Austraaliast” (2007) tõstab ühe maja selle elanikega ja kaua oodatud, kuid pankrotti läinud valge laeva suureks üldistuseks nii pildis kui sõnas – see on oskus, mis väärib austust. Ennustas Keedus tänast masu ette? Ettenägemisoskus on omadus, mis iseloomulik heale dokumentalistile. Laeva kursimuutmine on imeilus kaader ja samas ka kohutav.

Muide, täna on mõnegi Mustjala inimese saatus muutunud. Viinaravi vajanud naine on koos oma mehega saanud oma maja, millest ta unistas. Nad on maja remontinud, nende poeg läks kutsekooli, mõlemad mehega töötavad. Roheline majagi pole endine viinavõtukoht, see on kadunud. Selles oli filmil arusaamatuste kõrval, mis Sulevit tavapäraselt saadavad, kindlasti oma osa. Mis laiematest probleemidest saab, näitab tulevik. Siin on juttu olnud põhiliselt autorifilmidest, operaator-režissööridest või režissööroperaatoritest.

Ka see on olnud iseloomulik meie dokumentaalfilmile. Tihti tänaseski päevas. See on kujunenud heaks ja viljakaks tavaks. Ja on veel üks tava: mängufilmide lavastajad teevad ka dokumentaalfilme. Vanemas põlves oli see tulek mängufilmi juurest dokfilmi: Grigori Kromanov, Leida Laius, Arvo Iho, Jüri Sillart, Ago Ruus. Iseloomulik oli toimetajate kasvamine režissöörideks. Nüüd on vastupidi: tõsielufilmist minnakse mängufilmi, kasutatakse vastupidiseid kogemusi. On veel tavasid. Vallo Kepp pole unustanud filme kirjandusest, Helle Karis tegi väga olulise arstide seeria, Dorian Supin jätkab heliloojate portreteerimist, Rein Raamat kunstnike, Õnne Luha argiste (sõna parimas mõttes) naiste jäädvustamist. Kahju, et eesti dokumentalistikas olulised Hannes ja Renita Lintrop on natuke kõrvale tõmbunud. Ja paljud tegijad on jäänud üldse nimetamata. Üht traditsiooni ei tohi kindlasti katkestada: kunagist Telefilmi ja mingis mõttes ka Tallinnfilmi kroonikat jätkavad omalaadselt „Eesti lood”. Iga aastaga on need läinud sisukamaks, nende tegijate hulk on kasvanud. Kui kohtad nimesid nagu Raat, Maimik, Tolk, Viimne, Västrik, Svirgsden, Taevere, Urmas E. Liiv, Brambat, Luha, Kuik, Kotov ja nende kõrval hulka noori, siis on selge, et seda ettevõtmist tuleb kõige tõsisemalt võtta.

Veel üheks tavaks on kujunenud mängufilmide tööprotsessi jäädvustamine. Kuidas jätta meenutamata Sulev Keeduse „Luigeluuma” (1982), kus noored Olav Neuland ja Arvo Iho koos teistega ennastunustavalt rabelevad. Sama tunne on kindlasti tuttav praegusele põlvkonnale. See kinnitab, et aastate pärast saab neil filmidel olema veelgi suurem tähendus ja kaal.

Autorid ja portreed

Tavaks on kujunenud koostöö heliloojatega: Veljo Tormis, Arvo Pärt, Anti Marguste, Kuldar Sink, Lepo Sumera ja teised nimekad heliloojad on aidanud originaalmuusika ülima täpsuse ning nõudlikkusega alla panna. Ühine töö nendega on kindlasti ja alati tulnud filmidele ning kahtlemata ka nende režissööridele kasuks. 48 aastat tagasi kirjutas Ülo Tambek: „Hea film algab stsenaariumist ja häid stsenariste on meil vähem kui käel sõrmi.” See tava kipub kahjuks püsima. Huvitavaid käsikirju, nagu Andres Maimiku omad, saab üliharva lugeda. Napib teravaid ühiskondlik-poliitilisi filme nagu neid kunagi nimetati. Tihti unustatakse, et publiku hetkeline huvi ei päästa filmi kiirest tolmumisest. XX sajandi kõige kaunim pilt on kosmosest pildistatud Maa foto. 2012. aastal peab valmima Heini Drui tõsielufilm Inimesest ja Ilmaruumist – „Raivo Hein Linnutee galaktikast”. See on üks mu oodatuim film. „Ajapikku unustatakse meie nimi” (2008) on Andres Söödi filmi pealkiri, autoportree autorifilmis. Kõige isiklikum, Andres ise omas ajas. Ilmselt ühe lubaduse täitmine iseenda ees. Lakkamatu teiste elu elamine on õpetanud Sööti ennast tõeliselt elama. Vähemalt usun nii. Ta pole kunagi publikut rahuldanud, vaid on alati publikust lugu pidanud. Ja tema loomingus on kõige selgemalt kokku võetud kogu see pärand, mille üle tasub mõtelda.

Andreselegi pole Johannes Pääsuke võõras: neid seob Pääsukese tehtud pilt 1912. aastast, selle peal on Andres Söödi vanavanemad ja tema isa. Tänusõnadega kasutab Andres seda oma „Ajapikku” filmis. Mäletatavasti kinnitas Emumäe Eedi – Eduard Oja, et Andres Sööt on aus mees. Jaan Ruus on kirja pannud, et Andres on alati teinud õige valiku. Kuid valikuprobleem on filmi alus, on kunstniku mäss tegelikkuse vastu. Sööt on iseendale truuks jäänud ning nii allutanud endale kõik. Veenev ikka ja alati. Vabadus on Söödile olnud kohustus, mitte õigus. Hiilgav kroonik. Nägija. Jäädvustanud Eestimaa elu 45 aastat. Alati kõrgtasemel. Osanud elust enesest maksimumi võtta. See on kõige raskem. Kes suudab sellise pärandi traditsioonina oma õlgadele võtta ja edasi kanda? Laskem Andres Söödi teemade mitmekesisusest silme eest läbi käia vaid suurte isiksuste portreed: Voldemar Vaga, Arnold Seppo, Arvo Pärt, Johannes Võerahansu, Arnold Matteus, Villem Raam, Hendrik Allik, Johannes Mikkel, Johannes Hint, Lennart Meri, Eduard Rüga, Konrad Mägi, nüüd Hando Runnel. 25 aastat tagasi püüdis Andres Sööt oma „Mällu” (1984) Villem Raami, kes paneb veerand sajandi tagant, imelises suures plaanis, vaataja südamele mure meie kultuuri pärast: „...see on paljurahvuslik kultuur ja me oleme vastutavad kogu Euroopa ulatuses. See kultuuri liikumise jälgimine, kummaliste radade tunnetamine, kus väärtused liiguvad ja saavad uue lisandi, uue väärtuse, see on põnev pilt. See on sisemine rikastumine”.