Avaleht » Näitlejate bio » Andreas Kangur

1978

Endine lapsnäitleja, praegune õigusteadlane Andreas Kangur on sündinud 11. detsembril 1978 Tartus. Ta on lõpetanud 1997 Tartu Mart Reiniku gümnaasiumi, 2001 Tartu Ülikooli õigusteaduskonna ja 2002 magistrantuuri Washingtonis George Washingtoni Ülikoolis ("Rules of Evidence in Trials of Suspected Terrorists by Military Commissions"). 2002 oli ta üks 18-st Tartu Ülikooli üliõpilaste õigusbüroo asutajast. Andreas Kangur on töötanud karatetreenerina, Tartu Ülikooli tsiviilprotsessi lektorina ja Riigikohtu kohtuosakonna vanemkoolitusspetsialistina. 2011. aastal asus ta õppima doktorantuuri Glasgow' Ülikooli Šotimaal, kus uurimistöö teemaks oli "In Search of a Common Framework for Rules of Evidence in Criminal Trials". Ta kaitses seal doktorikraadi ja töötab Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas õppejõuna, õpetades peamiselt kriminaalmenetlust.

Andrus Kangur on osalenud mängufilmides "Varastatud kohtumine" (1988), "Äratus" (1989) ja "Noorelt õpitud" (1991).

1994. aasta sügisel hakkas Kangur praeguse Anne noortekeskuse ruumides idamaist võitluskunsti õppima. Kaheksa aastat hiljem sidus tollane juuratudeng oma kimono ümber eksamitega välja teenitud musta vöö.

Filmograafia

1991 Noorelt õpitud (mängufilm), Tallinnfilm, näitleja (roll: Andreas); režissöör Jüri Sillart /esilinastus 03.02.1992/

1989 Äratus (mängufilm), Tallinnfilm, näitleja (roll: Antsurahva Leida poeg); režissöör Jüri Sillart /esilinastus 22.02.1990/

1988 Varastatud kohtumine (mängufilm), Tallinnfilm, näitleja (roll: Jüri Saar-Kuusberg); režissöör Leida Laius /esilinastus 05.06.1989/

Valikbibliograafia

Raamatud

Kangur, Andreas ; Lind, Sten jt. (2008). Sissejuhatus kohtumenetluse õpetusse. Eesti kohtumenetlusõiguse võrdluspilt. Tallinn: Juura.

Artiklid

Olmaru, J. (2012). Mees, kes võitleb õigluse eest nii sõna kui jõuga. Tartu Postimees, 24. apr.

Mees, kes võitleb õigluse eest nii sõna kui jõuga

Tekst: Jaan Olmaru

Fotol: Juuraharidusega karateka ja Tartu Ülikooli lektor Andreas Kangur tunnistab, et õpetamine on talle meeltmööda. Õpetamine sobib ka tema elustiiliga rohkem kui advokaadi- või juristiamet. "Õpetaja ja õppejõuna on võimalik palju rohkem ja suuremas mastaabis ära teha, kui üksikuid kaasusi lahendades," arvab ta.

Rohkem kui kakskümmend aastat tagasi Leida Laiuse filmis "Varastatud kohtumine" koos Maria Klenskajaga peaosa mänginud ja vaatajaid võlunud Andreas Kangurist ei saanud näitlejat, kuigi eeldused selleks olid olemas.

"Ausalt öeldes ei tekkinud mul seda mõtetki. Need paar filmirolli (Kangur mängis ka 1991. aasta filmis "Noorelt õpitud" – toim) kusagil varases nooruses... See nüüd mõni kogemus," põhjendab Kangur (33), miks ta otsustas pärast Mart Reiniku gümnaasiumi lõpetamist minna õppima Tartu Ülikooli õigusteadust.

"Need rollid avardasid mu silmaringi ja ma tean nüüd pagana hästi, kuidas ühe mängufilmi tegemine käib, aga need ei tekitanud minus soovi hakata näitlejaks," selgitab Kangur ning lisab, et filmidega kaasnenud kuulsus ei olnud midagi ihaldusväärset. "See, et inimesed mind tänaval ära tundsid, oli pigem nuhtlus ja mulle ei meeldinud see näpuga näitamine."

"Varastatud kohtumise" võtteperiood on aga Kanguril siiani hästi meeles.

"Ma mäletan, et film pidi olema jube traagiline ja kõik püüdsid ka mind sellesse traagikasse kaasata. Kord üritas režissöör mind iga hinna eest nutma panna, aga ei saanud sellega kuidagi hakkama," naerab Kangur. "Isegi glütseriinitilkasid kasutati, aga mul oli vaja ikkagi kogu aeg lõbusalt lõkerdada."

Tegelikult oli Kanguri filmi sattumine üsna juhuslik, sest erinevalt tänapäevast, kus lapsosatäitjate leidmiseks korraldatakse suuri konkursse, käisid tookord filmiinimesed ise mööda Eesti koole ringi ning otsisid neile sobivaid karaktereid.

"Olin teises klassis, kui ühel päeval mingid inimesed klassi tulid ja kõik poisid pidid püsti tõusma. Lõpuks näidati sõrmega mulle ja võeti kaasa. Ma ei ütle, et see oli vastu minu tahtmist, aga see polnud ka nii, et kaheksa-aastane poiss püüdis ennast iga hinna eest kaamera ette sebida," kirjeldab Kangur.

Klaveritunnist karatetrenni

Kaunite kunstidega tegi Kangur lõpparve pärast põhikoolilõppu, kui otsustas seni vaid klaverimängule kulunud vaba aja ohverdada tulevikus hoopis karatetrennile.

"Kindlasti oli selleks mingi kindel ajend, aga kes seda enam mäletab, mis mind karate juurde ajas. See oli põnev ja natuke salapärane," meenutab 1994. aasta sügisel praeguse Anne noortekeskuse ruumides idamaist võitluskunsti õppima hakanud Kangur.

Vaid kaheksa aastat hiljem sidus tollane juuratudeng oma kimono ümber eksamitega välja teenitud musta vöö. "Ma ei tulnud trenni, et musta vööd saada. Ma ei teadnudki nendest vöödest midagi, aga mingil hetkel hakkas see perspektiiv lähemale tulema ja siis hakkasin selle nimel ka rohkem treenima," räägib Kangur.

Karate on andnud Kangurile palju rohkem kui lihtsalt oskuse ennast kaitsta. "Me võime küll öelda, et karate õpetab enesekaitset ning teeb su targaks, tugevaks ja osavaks nagu tiiger, aga tegelikult võtab siit igaüks selle, mida ta otsib," pakub vaevalt 170 sentimeetri pikkune karateka, kelle hüppelt tehtud jalalöögi ette ei soovita kellelgi sattuda.

Tegelikkuses on Kangur pidanud oma oskusi kasutama siiski vaid mõned korrad elus ja väga ta seda teemat kommenteerida ei taha.

"Eks see sõltub ka sellest, kus sa liigud ja kellega lävid. Inimesed, kes käivad jala, satuvad sagedamini igasugustesse olukordadesse, aga mina olen viimased aastad liikunud, väike ratastega plekk-kast ümber," muheleb Andreas Kangur, kelle esimene treener oli Urmas Lest ja suurim õpetaja on Tartu Budoklubi juht Rein Randlane.

Tõmbab sõlmi sirgeks

Praeguseks annab karate Kangurile võimaluse puhata põhitööst ehk õigusalasest teadustööst.

"Mida jurist teeb? Istub laua taga ja keerab sõnu sõlme. Või loeb teiste sõnasõlmi ja vaatab, kas neid on võimalik sirgeks tõmmata. Aga kui kogu töö seisneb selles, et sa hommikust õhtuni keerad sõnasõlmi, siis seda küll ei taha," tunnistab Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas lektorina töötav Kangur, kes kaitses kümme aastat tagasi George Washingtoni Ülikoolis magistrikraadi ning kirjutab nüüd Šotimaal Glasgow' Ülikoolis doktoritööd.

Mõlemad Kanguri teadustööd on seotud tõendamisega. Näiteks magistritöö käsitles terrorikuritegude tõendamist USA sõjaväekomisjonides. Kanguri sõnul anti pärast 2001. aasta 11. septembri terrorirünnakuid välja kiiresti mitu seadust, mis andsid võimaluse kahtlased isikud ruttu "ära koristada".

"Need seadused andsid õiguse pidada terrorismis kahtlustatavate üle kohut mitte USA föderaalses kohtusüsteemis, vaid sõjaväetribunalides. See tähendas, et igasugustest konstitutsioonilistest garantiidest sai vaikselt mööda hiilida ja süüdistuse jaoks oli protsessimine palju lihtsam," räägib Andreas Kangur.

Praegu valmiv doktoritöö aga püüab uurida tõendamise õigust ning kuidas teatud tõendid haakuvad või ei haaku inimpsühholoogiaga.

Lihtsamalt öeldes uurib Kangur, milliseid tõendeid võib kohtus kellegi vastu esitada ja milliseid mitte. Näiteks kas kohtunik peaks süüküsimuse otsustamise ajal teadma ka kohtualuse varasematest samasugustest süütegudest.

"Mind huvitab, mida see tõend reaalselt teeb. Näiteks kui me saame teada, et keegi on kaks korda varem varastanud, võime teha kiiresti järelduse, et ju ta tegi seda ka kolmas kord. Kas me peame kohut kaitsma sellise info eest või pole sel reaalset mõju," selgitab Kangur ning lisab, et tõendamisreeglite kokkukirjutamisel pole sageli arvestatud uuema aja psühholoogiauurimusi.

Mõtlemise täpsus

Valitud eriala pole Kangur kunagi kahetsenud, kuid ainuüksi juuraga ta ka tegelda ei tahaks.

"Juura õppimine on mulle andnud mõtlemise täpsust ja konkreetsust ning oskuse näha maailma laiemalt. Sõnadega hoolikas ringikäimine on niivõrd oluline oskus ja igal pool tähtis, ükskõik kas olen jurist, advokaat, kohtunik või karatetreener," räägib Kangur, kes seisab nii sõna kui teoga õigluse eest.

Küsimus, kas kergem on seista õiguse või õigluse eest, paneb aga Kanguri pikemalt analüüsima.

"Ideaalis peaks nad seisma mõlemad ühe ja sama idee eest. Õigus peaks olema vahend, mis aitab ühiskonnas õiglust tekitada. Teinekord on see väga raske, kui õigus ei teeni õigluse ideed. Ise seisan muidugi õigluse eest, aga see kõik on suhteline. See, mis on sulle õiglane, võib olla kellegi teise jaoks äärmiselt ebaõiglane," arutleb karatetreener, kelle ideest sündis aastal 2000 Tartu Ülikooli üliõpilaste õigusbüroo.

Doktorikraadi plaanib Andreas Kangur kaitsta kahe aasta pärast. Kas see ka nii läheb, ei julge ta lubada. Samuti ei taha ta sõna anda, et elab kümne aasta pärast Eestis, kuigi tagasi koju tulla on alati hea. Eriti rõõmsal meelel tuleb ta trenni andma Tartu Budoklubisse, mis saab sel suvel juba kümneaastaseks.

"Kes teab, mis siis teen, aga trenni teen kindlasti. See ei ole ju töö, vaid meelelahutus," lausub Kangur ja alustab äsja trenni saabunud noortele uue tunni andmist.

[Tartu Postimees, 24.04.2012]