Avaleht

Sulev Keedus

Biograafia

  • Mängu- ja dokumentaalfilmide režissöör, stsenarist, operaator ning fotograaf Sulev Keedus on sündinud 21. juulil 1957 Tallinnas. Tema lendurist isa Ülo Keeduse meelishobideks olid harrastusfilmid ja purilennukid. Keskhariduse omandas filmikallakuga Tallinna 37. Keskkoolis. Kinotegemist alustas Nõmme kultuurimaja juures tegutsevas noortefilmistuudios Diogenese Tünder, mille rajajaiks olid kultuurharidustöö üliõpilane Olav Neuland ja filmiamatöör Tõnu Aru. 1979 lõpetas Keedus Ed. Vilde nimelise Tallinna Pedagoogilise Instituudi näitejuhina ning 1989 Moskvas Režissööride ja Stsenaristide Kõrgemad Kursused mängufilmide režissöörina. Kursuste lõputöö "Ainus pühapäev" (1990) valmis Veiko Jürissoni originaalstsenaariumi põhjal. Töötanud 1977–1982 režissööri ja operaatori assistendina Eesti Telefilmis, seejärel mitu aastat doktor Arnold Seppo kliinikus fotolaboratooriumi juhatajana. 1984. aastast vabakutseline filmitegija. 1998 asutas koos Dorian Supini, Valentin Kuigi, Reet Sokmanni, Mart Otsa, Kadri Kanteri ja Kaie-Ene Rääguga stuudio F-Seitse OÜ, mille üks osanikke ta on.

    Eesti Filmiajakirjanike Ühing nimetas Keeduse filmid "In Paradisum", "Georgica", "Somnambuul", "Jonathan Austraaliast" ja "Varesesaare venelased” aasta parimaiks. Tema filmilavastused, eriti mängufilm "Georgica" (1998), on olnud edukad rahvusvahelistel festivalidel.

    1999 pälvis Sulev Keedus Eesti Vabariigi riikliku kultuuripreemia ja 2005 Valgetähe V klassi teenetemärgi. Filmide "Georgica", "Somnambuul“ ja "Varesesaare venelased” eest autasustati teda Eesti Kultuurkapitali aastapreemiaga. Kahel korral on Keedusele määratud Eesti Kultuurkapitali loominguline stipendium "Ela ja sära" (2000, 2008). 2018. aastal pälvis ta Eesti Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapitali aasta režissööri preemia mängufilmi “Mehetapja/Süütu/Vari” ja dokfilmi “Sõda” eest.

    Sulev Keeduse kohast eesti filmikunstis

    "Sulev Keedus on eesti dokumentaal- ja mängufilmis jäänud iseendaks igal ajal ja kõigele vaatamata, tulnud sõna otseses mõttes läbi paksu ja vedela. Iisakust Mustjalani. 1981. aastast 2007. aastani on ta nagu kõrge puu tõmmanud endale ja oma filmidele pikselööke. Kah tava, mida ei tasu järgida. "Võrokese" aastal (1983) võetakse talt televisiooni töötõend, saadetakse räige karjumise saatel trepist alla, telemajast tänavale. See tundub tänasel päeval absurdsena, kuid Sulev polevat vaadanud inimeste ankeete, keda ta filmis. Samuti ei teinud ta midagi filmiga pärast kohustuslikke ümbervõtteid, vaid jättis jäärapäiselt kõik kaaderkaadrilt endiseks. Sulev Keeduse puhul on õpetlik rääkida usaldusest. Filmitavad usaldavad end meile. Ja selle usalduse tõemeelne hoidmine on üks tavadest, mis peab alati kestma. Meie omakorda usaldame filmitavaid. Aga võib juhtuda, et inimene kaamera ees eksib. Nii juhtus naisega, kes jutustas Keedusele "In Paradisum'is" (1993) oma inimsööjast abikaasa lugu. Filmis kõneleb ta sellest, kuidas esimene abielu purunes, sest abikaasa pettis teda sõjaväes. Nüüd avaldatud mälestuste raamatus "Ma armastasin kiskjat" on tal sama episood meeles vastupidi – tema pettis abikaasat. Ja mõlemal puhul jätab ta siira, usutava mulje. Keeduse "Jonathan Austraaliast" (2007) tõstab ühe maja selle elanikega ja kaua oodatud, kuid pankrotti läinud valge laeva suureks üldistuseks nii pildis kui sõnas – see on oskus, mis väärib austust. Ennustas Keedus tänast masu ette? Ettenägemisoskus on omadus, mis iseloomulik heale dokumentalistile. Laeva kursimuutmine on imeilus kaader ja samas ka kohutav.

    Muide, täna on mõnegi Mustjala inimese saatus muutunud. Viinaravi vajanud naine on koos oma mehega saanud oma maja, millest ta unistas. Nad on maja remontinud, nende poeg läks kutsekooli, mõlemad mehega töötavad. Roheline majagi pole endine viinavõtukoht, see on kadunud. Selles oli filmil arusaamatuste kõrval, mis Sulevit tavapäraselt saadavad, kindlasti oma osa. Mis laiematest probleemidest saab, näitab tulevik."

    [väljavõte Peep Puksi artiklist "Eesti dokumentalistika järjepidevus", Sirp, 27.11.2009]

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm