16.04.1949–25.06.2022

Filmirežissöör ja teatrilavastaja Raul Tammet sündis 16. aprillil 1949 Tallinnas. Lõpetas 1972 Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri V lennu näitlejana (kursuse juhendaja Voldemar Panso) ning 1979 Moskvas NSVL Kinokomitee Kõrgemad Stsenaristide ja Režissööride Kursused režissöörina. Töötas 1972–1985 Tallinnfilmis režiiassistendi ja režissöörina, 1980–1984 ühtlasi ka konservatooriumi lavakunstikateedri erialaõppejõuna. Alates 1985. aastast pidas mitmeid ameteid, sealhulgas 1985–1990 kultuuritöötaja maal, 1990–1994 AS Tamen tegevdirektor, 1995–1997 RAS Saarte Liinid Rohuküla hotelli juhataja, 1999–2001 Ridala vallavanem, 2002–2005 Novoloto mängusaali administraator. 2003–2007 oli Tammet Haapsalu Kultuurikeskuse piiskopilinnuse vanem ja Eesti Kultuurkapitali Läänemaa ekspertgrupi esimees. Eesti Lavastajate Liidu liige 2005. aastast.

Filmitegijana keskendus põhiliselt dokumentaalfilmidele, kuid 1970-ndate lõpus valmis tema käe all kolm legendaarset lühifilmi: "Kiri Giuliale" (1978), "Soolo" (1979) ja "Pulmapilt" (1980).

Väljavõte Olev Remsu artiklist:

"Tammetil on filmirežissööri jaoks lausa ideaalne haridus. Tallinnas lõpetas ta näitlejana nn pansoka-lavaka, seejärel Moskvas filmirežissöörina Kõrgemad Stsenaristide ja Režissööride Kursused. Juba koolitööd paistsid silma, pärast diplomit tulid kähku esimesed päristöödki, kõik enam-vähem arvestatavad asjad, mis teistest alustajatest taseme poolest sugugi maha ei jäänud. Äkki jättis Tammet filminduse sinnapaika. Miks? Filmimaailma kõrinärimis- ja korruptiivsele sulle-mulle-õhkkonnale selja pööramine on muidugi ülev, aga eneseteostus jäi olemata. Peale selle avastas EKP Keskkomitee ideoloogiasekretär Rein Ristlaan koos organitega, et noormees ei armasta nõukogude võimu, Tallinnfilmi juhile Enn Rekkorile anti käsk hapnikku Tammeti hingamiselunditesse mitte lasta.

Realiseerimata jäid juba stsenaariumi kuju võtnud kavatsused, rockooper "Põhjaneitsi" ja Jaan Krossi motiividel mõeldud "Grammatika". Ristlaane arvates oli seal peategelase antifašistlik hoiak liiga leebe. Nojah, parteitšinovnik nõudis plakatlikkust. Mida teha tohtis, sel ei näinud Tammet mõtet, mida teha tahtis, seda ei lubatud. Lõppkokkuvõttes jõudis ta mõlemas, Tallinnfilmis ja Eesti Telefilmis, tupikseisu.

Kahju-kahju. Nii jääbki meil Tammeti potents nägemata, mõneti on tema juhtum ka õpetuseks, et ei loe hiilgav haridus ja andekus, läbi löövad vaid inimesed, kes hambad ristis end üles töötavad.“

Remsu, O. (2009). "Kogu" Tammet. Teater. Muusika. Kino, nr 2, lk 102-113.