Avaleht

Heino Pars

Avaleht

Heino Pars

Biograafia

  • 13.10.1925–08.10.2014

    Nukufilmilavastaja Heino Pars on Elbert Tuganovi kõrval üks eesti nukufilmitraditsiooni rajajaid. Ta sündis 13. oktoobril 1925 Mustlas Viljandimaal. Õppis Mustla algkoolis, Tartu 1. Reaalkoolis ja Viljandi keskkoolis, kus jõudis lõpetada eelviimase, 11. klassi. Siis algas Teine maailmasõda ja Pars mobiliseeriti 1943. aastal Saksa armeesse. 1944. aastal sai ta tõsiselt haavata ning sattus venelaste kätte vangi. Vangis oli Pars poolteist aastat ja enne vabanemist tegi tööd naelavabrikus. 1946. aastal vabanes Pars vangilaagrist ning asus õppima Tartu ülikooli arstiteaduskonda veterinaaria erialale, osaledes samal ajal aktiivselt ülikooli näiteringis. 1950. aastal õpingud katkesid ja Pars asus tööle Järva-Jaanis veterinaarina. Otsus ülikool pooleli jätta oli tingitud kartusest, et tema mineviku pärast poleks seda niikuinii lubatud lõpetada. Veterinaari töö kõrvalt oli ta samal ajal näiteringi juht kohalikus kultuurimajas. 1953. aastal proovis Pars astuda Moskva filmiinstituuti režii erialale. Paraku ei lastud teda mandaatkomisjonist edasi, sest instituuti katsetele pääsemiseks oli vaja ette näidata nõukogude keskkooli lõputunnistus, mida Parsil polnud. Küll aga õnnestus tal saada tööle Tallinna Kinostuudio kroonikafilmide osakonda operaatori assistendiks, alustades 1953. aastal Vladimir Parveli käe all. Kroonikafilmide operaatori assistendina töötas Pars kaks aastat, seejärel viidi ta üle mängufilmi peale. Sisuliselt ei tähendanud see töös suurt muutust, kuid võrreldes kroonikafilmidega olid mängufilmide operaatorid professionaalsemad. Teiste seast on Pars esile tõstnud operaator Juli Kuni, kelle juures ta töötas „Esimese järgu kapteni” filmimise ajal.

    Elbert Tuganoviga tutvus Heino Pars kinostuudio multiosakonnas, kus valmistati pealkirju. Tuganov oli osakonna juhataja, kuid abilisi tal ei olnud ja kuna ta vahetevahel tegi kombineeritud võtteid mängufilmides, hakkas Pars teda vajadusel asendama. Tuganov andis talle lugeda oma esimese filmi stsenaariumi, mis Parsile kohe suurt huvi pakkus. Nii juhtuski, et Tuganov kutsus Parsi 1957. aastal nukufilmi esimese filmi „Peetrikese unenägu” võttegruppi.  Algul töötas Pars nukufilmis operaator Aimée Beekmani  assistendina filmide „Peetrikese unenägu“ ja „Metsamuinasjutt” (1960) tegemisel. 1960. aastal, pärast Beekmani lahkumist asus Pars tema asemele ning oli kaheksa nukufilmi operaator. Töötades operaatorina, andis Pars filmi tegemise ajal pidevalt ideid tol ajal ainukesele nukufilmi režissöörile Elbert Tuganovile. 1961. aastaks oli kõigile selge, et Tuganov üksinda ei jõua filme vajalikul hulgal lavastada, mille tõttu vajati võttegruppi teist režissööri. Tuganov pakkus seda võimalust Parsile, kes võttis töö hea meelega vastu. Pars töötas Tallinnfilmi stuudio nukufilmide osakonnas režissöörina 1964–1990, tema käe all valmis alates 1962. aastast 31 nukufilmi.

    Põhilise osa Parsi loomingust moodustavad lastefilmid, kus tihti tegutsevad nukud elavas looduses, millega ta rajas eesti nukufilmis populaarteadusliku žanri. Operaator Kõps seikleb aastatel 1964–1968 seeneriigis, marjametsas, üksikul saarel ja kiviriigis. Samalaadsed filmid on veel „Putukate suvemängud“ (1971) ja „Laulud kevadele“ (1975). Lastefilmide varamusse kuuluvad „Kunksmoor“ (1977) ning „Kunksmoor ja kapten Trumm“ (1978), andunud mesinikuna valmis „Meemeistrite linn“ (1983). Täiskasvanutele lavastas Pars eksperimentaalse kallakuga mõistulood „Nael I“ (1972) ja „Nael II“ (1981).          

    Heino Pars oli Mulkide Seltsi ja Eesti Kinoliidu liige.
    1975. aastal pälvis ta Eesti NSV teenelise kunstitegelase aunimetuse ja ENSV riikliku preemia. 2001. aastal sai Parsist Valgetähe V klassi teenetemärgi kavaler ja 2007 PÖFFi elutööpreemia laureaat.

    Aastal 2008 valmis Eesti Nukufilmi 50. juubeli puhul Elbert Tuganovi ja Heino Parsi loometööd tutvustav dokumentaalfilm "Aja meistrid" (režissöör Mait Laas).

    Heino Pars suri 8. oktoobril 2014. aastal Tallinnas.

    Heino Parsi elust ja loomingust täpsemalt:
    Tenusaar, A. ja Koppel, A. (2005). Hommage nukufilmimeistrile. Teater. Muusika. Kino, nr 10, lk 86–93, ill.

    Jaan Ruus: „Tuganov oli liider. Ent kolmandast eesti nukufilmist peale, kui ­Ai­mée Beekman operaatoriametist loobus, sai Heino Parsist operaator. Nukufilmi “Väike motoroller” (1962) lavastas juba ta ise, operaatoriks karikaturist Kalju ­Kurepõld. Uje roller kohtab filmis sõpru otsides ka rähni ja oravat. Ja kusagilt siit võrsubki see Parsi suund, mis ta kuulsaks tegi. See on loodusvaatlus. Operaator Kõps seikleb seeneriigis, marjariigis, kiviriigis ja üksikul saarel (1964–68).

    Filmikaamera on vahend jutustamiseks. Saab öelda, et Kõps on Parsi alter ego. Ta on uudishimulik didakt ja huumorit mõistev moralist. Need filmid vaimustasid omal ajal kinodes kuuendikku maakera (nii reklaamiti tollal Nõukogude Liitu). Täna tunneme paljudes Parsi filmides ära ökoloogilise elutunnetuse. Parsi töödega oli loodud Eesti aime-animafilm.

    Aedniku ja mesiniku pojana Mustla alevikus kasvav Pars istus igal kevadel aias vanade õunapuude otsas ja jälgis “taevakatust”. All sumisesid mesipuud. Miljöö, kus kogu loodus on üks suur hingestatud organism. Hiljem, režissöörina näis talle, et seda saab nukufilmis ka näidata. Tuganovit huvitas tsivilisatsioon, tehnika, ühiskond. Pars oli loodud elusmaailma jaoks. Ta tegi looduse oma nukufilmi tegelaseks. Ehtsate putukate liikumisest looduses monteerib ta spordivõistluse (“Putukate suvemängud”, 1971), kevadisest metsast suure ärkamise audiovisuaalpoeemi (“Laulud kevadele”, 1975, muusika Veljo Tormis).
    Ruus, J. (2014). Heino Pars (13. X 1925 – 8. X 2014) in memoriam. Eesti Ekspress: Areen, 15. okt.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm