Kes oli Igor Jeltsov?

Tekst: Jaanus Kulli

Kes tänastest popcorni ja kokaga üles kasvanud filmifriikidest üldse teavad Vasknarvas sündinud ja Moskvas filmirežissööriks õppinud Igor Jeltsovi nime? Kuid 1967. aastal pakkus ta kõneainet paljudele.

Virtuaalses represseeritute nimekirjas seisab lühidalt: Jeltsov, Igor, Ivani poeg. Venelane, sündinud 1928 Virumaal Vasknarva v. eluk. Tallinn. Kinorežissöör. Olles 1967. aastal turismigrupiga Inglismaal põgenes ja palus poliitilist varjupaika /ar 28979/.

See on kõik, mida internet Jeltsovist teab. Rohkemat ei paku ka omaaegne trükiajakirjandus. Pärast põgenemist Inglismaale kanti Jeltsov siin üldsuse jaoks maha. 9. mail suri seesama mees Hispaanias infarkti.

Pälvis üleliidulise tähelepanu

Igor ei olnud Kiviõli koolis kõige parem õpilane. Küll aga oli ta agar korraldama. Vedas kooli näiteringi, tegi pidusid. Mäletatakse, et juba koolipoisina oli ta endast tihtipeale paremal arvamusel, kui võimed lubasid. Nii ei tundnud kehva tervisega väikest kasvu Vasknarva poiss vähimatki kõhedust suure Moskva ja tuhandete noorte unistuse Üleliidulise Riikliku Kinematograafia Instituudi ees. 1951 sai ta sinna sisse.

1956 pöördus ta Tallinnasse tagasi juba diplomeeritud režissöörina, ametisse asus ta Tallinna Kinostuudiosse. Samal aastal esilinastus ka diplomitöö, lühikomöödia "Mehed jäävad koju". Mängufilmi "Jahid merel" (1955) juures oli Jeltsov režissööri assistendiks.

Peagi kroonis noore mehe edasipüüdlikkust edu. Uut filmi asus ta tegema juba iseseisvalt. Aluseks Borovik-Novikovi nõrgukesele stseenariumile "Lehed langevad" tuginev luurefilm diversioonitalituste sepitsustest Nõukogude Eesti vastu. Filmi juures olid konsultantideks KGB kaastöötajad nii Eestist kui Moskvast, mäletab režissöör Semjon Školnikov. Küllap oli proffidest abi, sest nime all "Kutsumata külalised" 1959. aastal ekraanile jõudnud film pälvis ka üleliidulist tähelepanu.

Kummalised välisreisid

Samal aastal sõitis Jeltsov autoturismiga esimest korda välismaale, Poola, Tšehhoslovakkiasse ja Saksa DVsse ja augustis veel kord Berliini. Nüüd juba Tallinna Kinostuudio komandeeringuga. KGB toimikutest selgub, et Jeltsovil oli seekord kaasas ka reisikaaslane julgeolekust.

Keegi Hando-nimeline agent on 1965. aastal oma leivaisasid teavitanud sellestki, et "KGB palus Jeltsovi pärast oma välismaa käike neid informeerida välismaal nähtust ja et Jeltsovil "aidati korduvalt Moskvas hotelli saada"".

Kui sõnakuulelik Jeltsov tegelikult oli, ajalugu vaikib.

Paraku õnnestus isegi 60-ndate sula-aastatel kunstiinimestel haruharva välismaal käia. Jeltsovil läks see lihtsalt. Ta reisis nii turistina kui ka mingi rahutuuri korras Kreekas, Soomes, Argentiinas ja Šveitsis. Pealegi ei olnud ta abielus. Just vallalistel oli keeruline sel ajal välja pääseda, isegi turistina ja sotsmaadesse. "Tal oli lausa nõrkus järjekordselt välismaale saada," meenutab Školnikov.

1962 valmis Jeltsovil kolhoosikorda lahkav mängufilm "Ühe katuse all", kaks aastat hiljem Tallinna kiirabijaama ühest ööpäevast pajatav "Null kolm". Viimane sai kriitikutelt kõvasti nahutada.

Väidetakse, et Jeltsov olnud üksik ja sissepoole elav inimene. "Režissöör on alati üksik," väidab dokfilmide režissöör Valeria Käsper, kes Jeltsovi hästi tundis. Valeria Käsperi sõnul oli Jeltsovi elus küll üks suur armastus – Eve Kivi. Enamik endisi kolleege räägivad aga vastupidist. Et Jeltsovi ei huvitanud õrnem sugu.

Samas – seltskonnas ta säras, püüdes püsida tähelepanu keskmes. "Oli selline väike kehkenpüks ja uhkeldaja," leiab kunagine kolleeg Reet Kasesalu, Moskva instituudikaaslane.

Filmirežissöör Virve Reiman mäletab Jeltsovi hoopis teises valguses: "Oli väga printsipiaalne, suure õiglustundega, võitles oma tõekspidamiste eest ja nii läks paraku paljudega konflikti."

Jeltsov ise arvas, et ta on väga andekas režissöör. Filmid seda paraku ei näidanud. Stuudios söödeti talle üha uusi stsenaariume ette, kuid Jeltsov krimpsutanud vaid nina. Nii oli ta kaks ja pool aastat tööta, kuni 1966. aasta septembris palgalt maha võeti.

Elu hakkas kuidagi allamäge veerema. Ühtäkki ei antud talle enam endise lahkusega välisviisasid. Talle endale tundus, et ei pakuta ka väärikat tööd. Aeg-ajalt kurtis kolleegidele, et tema telefonikõnesid kuulatakse pealt. Keegi juba kahtles, ega ta ometi jälitamismaaniat põe. Kord kippus ta KuKu klubis kaklema, kord, pärast järjekordset välisreisilt naasmist, skandaalitses Jõhvi võõrastemajas, vehkis välispassiga ja sõimas koristajat.

Ärahüppamine

1963. aasta suvel kohtus Jeltsov Tallinnas väliseestlase Peeter Koortiga, muu hulgas siunanud ta Koortiga koos ka kehtinud riigikorda. Järgnes pealekaebamine. Ühtäkki oli Jeltsovi välisreisidel kriips peal. Rahuldamata jäeti taotlused sõiduks Prantsusmaale, Šveitsi ja Austriasse. Äkki, 66/67 aastavahetusel, avanes piir uuesti ja Jeltsov sõitis Inglismaale.

Ka sellele sõidule olevat KGB oma käe ette pannud, kuid Jeltsov olevat tollase ideoloogiasekretäri Leonid Lentsmani juurde marssinud, kes "jah" sõna öelnud. Paar kuud enne seda oli talle Tallinnfilmis uuesti tööd pakutud, mille ta suure õhinaga vastu võttis. Vahetult enne sõitu oli Jeltsov hakanud ette valmistama "Viini postmarki". Virve Reiman mäletab, et Jeltsov küsis talt kolm nädalat enne ärasõitu: "Kas me võime selle eluga rahul olla, kas meie unistused on siis täitunud?"

4. jaanuaril Londonis lahkus Jeltsov hotellist ja tagasi sinna ei pöördunud. Ta oli palunud poliitilist varjupaika. Tolle viimase reisi taga on kõige rohkem küsimärke. Oli ta ikkagi andnud KGB-le väikese sõrme ja tundis, et kohe võtavad nad käe? Algul Londonis, hiljem Münchenis töötas ta raadio Vabadus venekeelsetes saadetes kultuuritoimetajana. Umbes kümne aasta eest pensionile jäädes ostis maja Hispaaniasse ja elas seal kindlustatud elu, raadio Vabadus maksis head pensioni. Viimastel aastatel aitas Jeltsov Hispaaniasse emigreerunud venelastel kohalikku ellu sisse elada ja õpetas neile keelt.

Kui Valeria Käsper aastavahetusel Tallinnas Jeltsoviga viimast korda kohtus, küsis ta otse, miks too jalga lasi. "Noored tulid peale, sellepärast läksin," vastas Jeltsov. Ja lisas: "Nad kõik käisid mu peale kaebamas, kõik olid KGB-lased."

Kui Valeria Käsper Hispaaniasse puhkusele sõitis, palus ta Jeltsovilt tema aadressi. Seda ta ei saanud.

[Eesti Ekspress, 1. juuni 2000]

4. jaanuaril 1967 kadus Londonis üleliidulisest kineastide turismigrupist Tallinna Kinostuudio lavastaja Igor Jeltsov (sündinud 1928 Virumaal Vasknarva vallas, isa venelane, ema Soome päritolu). Ta oli lõpetanud Moskva kinoinstituudi, vändanud alates 1956. aastast Tallinna kinostuudios hulga kunstilisi ja kroonikafilme, sealhulgas KGB-temaatilise Rootsi luureoperatsioone paljastava "Kutsumata külalised" (algselt nime all "Langevad lehed"), käis korduvalt välismaal, kuigi oli vallaline ja polnud isegi kompartei liige. Jutustas uhkusega tuttavatele, et üks filmi "Kutsumata külalised" näinud tšekist soovitas tal tööle tulla organitesse, kus ta võiks samuti filme vändata. Tema suhteid KGB-ga iseloomustab kõige paremini agent "Hando" ettekanne 2. osakonna operatiivtöötajale Johan Märtensile:

"Nagu teada, Igor Jeltsov lavastas filmi "Kutsumata külalised", kasutades konsultandiks julgeolekutöötajat /major Markus/. Kolleegidele on teada, et julgeolekuorganid palusid Igor Jeltsovi informeerida välissõitude järel oma tähelepanekutest välismaal. Ta enda sõnade põhjal on teada, et tal aidati korduvalt saada hotellikohta Moskvas, samuti on teada, et komandeeringu ajal SDV-sse saatis teda julgeolekutöötaja, kes kogus materjale kroonikafilmile fašistide üle peetud kohtuprotsessist."

1963. ja 1964. aastal esitas ta järjekordsed avaldused sõiduks välismaale, kuid ootamatult öeldi talle ära, kuna KGB agentuur oli vahepeal fikseerinud, et väliseestlase Peep Koorti viibides Tallinnas oma ema juures, külastas tema korterit ka Igor Jeltsov, kes jutuajamisel oli väljendanud nõukogude võimu suhtes kriitilisi seisukohti. Igor Jeltsov ei jäänud otsusega rahule, käis kaebamas isegi keskkomitee sekretäri Lentsmani juures, kes kuuldavasti oli välissõidukomisjoni esimees. Edasist kirjeldab toimikus leiduvas õiendis 2. osakonna operatiivtöötaja Juri Karpov järgmiselt:

"Vaatamata meie vastuseisule, EKP Keskkomitee komisjon andis talle vahel väljasõiduloa, ilmselt teatavatel poliitilistel kaalutlustel. Nii lubati tal juunis 1966 väljasõit Inglismaale ja Soome. Soome sõitis ta Kinostuudio ja Kultuuriministeeriumi töötajate grupis. Sõit oli organiseeritud Välismaaga sõprus- ja kultuurisidemeid arendava ühingu liinis septembris 1966. Gruppi kuulus ka meie agent "Kassatkin" ja usaldusisikud. Eelnevalt teavitati "punkti" esindajat meie kaastöötaja poolt, kuidas agendi ja usaldusisikutega sidet pidada, samuti teatati kompromiteerivatest materjalidest väljasõitnud turistide, sealhulgas I. Jeltsovi kohta. Inglismaale sõidust jaanuaris 1967 Kinematografistide Liidu liinis me ei olnud teadlikud. Eesti NSV-st sõitis ta nähtavasti üksi üleliidulise grupi koosseisus. Harilikult teatati meile sellistest sõitudest (üksikute Eestist pärit isikute lõlitamisest grupi koosseisu ja sõiduajast) üleliidulise KGB 2. Peavalitsuse 8. osakonnast kõrgsagedusliku side kaudu. Seekord sellist teadet Igor Jeltsovi lülitamisest grupi koosseisu ei saabunud. Teiseks allikaks sõidu aja kohta võis olla ENSV Kinematografistide Liit või Tallinna Kinostuudio. 2. osakonna 3. jaoskonna töötaja sm. Raus, kes pidas kontakti loominguliste liitudega, sealhulgas ka nimetatud liiduga, viibis sel ajal õppustel ja seetõttu Igor Jeltsovi väljasõit ning täpne sõiduaeg jäid meile teadmata. Sellega seoses me 2. Peavalitsuse 8. osakonda kompromiteerivat materjali välja ei saatnud."

Nii juhtus, et kohalikul julgeolekul oli õigus, kuid Moskvas sellest ei hoolitud. Inglismaal sai Igor Jeltsov kiiresti kodakondsuse ja töötas hiljem raadio "Vabadus" vene toimetuses Münchenis. On arvatud, et väärtusliku infoallikana oli ta värvatud Inglise luure teenistusse.

[väljavõte Jaak Pihlau artiklist "Eestlaste põgenemised Läände: ärahüppajad I". Tuna, nr 1, 2003]