Näitleja ja lavastaja Evald Hermaküla sündis 6. detsembril 1941. aastal Maardu külas Jõelähtme vallas Harjumaal. Õppis 1949–1956 Maardu 7-klassilises koolis, seejärel Tallinna 17. Keskkoolis (praegune Pelgulinna Gümnaasium). Näitlemisega tegeles juba keskkooli ajal, sh Ben Drui juhitud Draamateatri stuudios. Mängis kaasa mitme lavastuse massistseenides, samuti osales Voldemar Panso lavastuses „Härra Puntila ja tema sulane Matti“. Keskkooli lõpetas 1960. aastal hõbemedaliga ja astus Tartu Riikliku Ülikooli geoloogia erialale. Samal ajal hakkas mängima Venda Päi juhitud Tartu Rahvateatris, 1961. aastal astus Vanemuise õppestuudiosse. 1965. aastal lõpetas nii stuudioõpingud kui ka ülikooli geoloogiainsenerina. Töötas 1962–1966 ja 1968–1969 Vanemuises näitlejana ning 1969–1983 lavastajana, 1966–1971 Eesti Televisioonis režissöörina, 1983–1996 Eesti Draamateatris lavastajana, (1988–1991 ka peanäitejuht) ja 1997–1999 näitlejana ning 1999–2000 Nukuteatri kunstilise juhina. Õpetas Vanemuise õppestuudios ja Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedris.

Evald Hermaküla oli 1960ndate lõpu eesti teatriuuenduse üks juhtfiguure, tema lavastatud on näiteks Paul-Eerik Rummo „Tuhkatriinumäng“ (1969) Vanemuises, millele järgnesid „Südasuvi 1941“ (1970, Paul Kuusberg / Mati Unt / Evald Hermaküla), Leonid Andrejevi „Sina, kes sa saad kõrvakiile“ (1971) jpm.

Lisaks intensiivsele teatritööle tegi Hermaküla ka telelavastusi („Masinakirjutajad”, 1968; „Väike öömuusika”, 1988) ja ‑filme („Säärane Ird ehk 100 aastat Vanemuise teatrit”, 1970; „Sulev Nõmmik”, 1987), mängis filmides („Mäeküla piimamees”, 1965; „Libahunt”, 1969, mõlemad Tallinnfilm; „Surmatants”, 1991, Freyja Film, Sojuztelefilm; „Febris”, 1997, Aristo Film, TV3), telelavastustes („Rudolf ja Irma”, 1985; „Pildikesi Paunverest”, 1986; „Stella Stellaris”, 2000) ja telesarjas „Õnne 13” (aastast 1997).

Temast on 1988. aastal valminud film „Hermaküla” (Eesti Telefilm, režissöör Jaan Pihlak) ning  2002. aastal koguteos „Hermaküla“, mis sisaldab nii artikleid, mälestusi kui ka bibliograafiat (kirjastus Ilmamaa, koostajad Luule Epner, Mati Unt ja Vaino Vahing).  

Evald Hermaküla suri 16. mail 2000. aastal Tallinnas.