Spordimees ja näitleja Heino Raudsik sündis 16. veebruaril 1929 Tartus. Lõpetas 1947 Tartu I Keskkooli, õppis 1947–52 Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonnas. Oli tuntud korvpallur (kuulus Eesti koondisesse), töötas 1952–54 Jõgeval treenerina. 1955–57 töötas Heino Raudsik lauljana Vanemuise kooris, 1957–58 näitlejana L. Koidula nimelises Pärnu Draamateatris (Endlas), 1962–67 Ugalas ja 1969–71 Rakvere Teatris. Lisaks teatrile on ta mänginud filmides ("Inimesed sõdurisinelis", 1968, "Gladiaator", 1969, "Tuuline rand", 1972) ja esinenud Eesti Raadio luulesaadetes. Heino Raudsik suri 6. märtsil 1979 Tallinnas.

Sportima innustas Raudsikut õpetaja Endel Arand, korvpalli hakkas ta mängima Edgar Naaritsa juhendamisel. Mängis 1948–54 Tartu ÜSK meeskonnas ja Eesti koondises, oli 1950 NSVL koondise kandidaat ja NSVL 8 linna turniiri võitja. Heino Raudsik oli NSVL meistrivõistluste hõbe (1950) ja pronks (1951), NSVL ametiühingute meister (1951), karikavõitja (1950) ning üliõpilasmeister (1951). Eesti meister (1948 ja 1950–52), meistersportlane (1952).

Oli abielus näitleja ja teatripedagoogi Sirje Raudsikuga (1963. aastani Põldots, s 1935). Tütar Riina Raudsik (s 1952) töötab arstina; kuulus korvpallurina 1969–72 Eesti noortekoondisesse ja TRÜ naiskonda. Õde Aime Raudsik (1955. aastast Laanemets, s 1934) oli 1951 Eesti meister korvpallis ja 1952 NSVL noortemeistrivõistluste hõbe.