Avaleht

Ita Ever

Biograafia

  • Näitleja Ita Ever (kodanikunimega Ilse Ever) on sündinud 1. aprillil 1931 Paides. Isa Alfred Ever oli meesterõivaste kaupluses äriteenija, ema Nadežda Ever (neiuna Stepanova) pidas juuksuriäri. Kui Ita oli nelja aastane, kolis pere Tallinnasse. Haridustee algas Tallinna 14. algkoolis (1939–1940), jätkus 1940. aastal Tallinna 8. algkoolis, mis liideti 1944. aastal Tallinna 4. keskkooliga, mille Ever lõpetas 1950. aastal. Keskkoolist sai alguse ka tema kirjanduse- ja teatrihuvi, mis viis tüdruku töönduskooperatsiooni näiteringi, kus õige pea pakuti talle nimiosa Aleksei Arbuzovi „Tanjas“. Järgnes rida teisi rolle, kus ta mängis peamiselt peaosi – noori naisi. Ja kuigi Everi üks soove peale keskkooli oli minna Tartusse arstiks õppima, valis ta siiski Moskva Lunatšarski-nimelise Riikliku Teatriinstituudi (GITIS), mille eesti stuudios ta õppis aastatel 1950–1953. Lõpetamise järel suunati kogu lend, 24 inimest, tööle Tallinna Draamateatrisse. Alates 1953. aastast kuni tänaseni on Ita Ever Eesti Draamateatri näitleja, kuigi mõned rollid on ta külalisena teinud ka Vanalinnastuudios.

    Teatrirollid: https://www.draamateater.ee/inimesed/ita-ever

    Peale teatritöö on Ita Ever esinenud väga palju estraadil, mänginud kuuldemängudes ja esinenud raadios („Meelejahutaja“ 1970–1990. aastad, „Naksitrallid“ 1999), telelavastustes („Surm käib ümber Diana“ 1975, „Kosmogoonia“ 1978, „Evergreen show“ 1981, „Tema Majesteet Komödiant“ 1983, „Viimane suvi“ 1987, „Sa oled koor minu kohvis“ 1999), seriaalides „Salmonid“ 1993–1995, „V.E.R.I“ 1995–1997, „Kodumaa parim poeg ehk Eriagent 1188“ 2001, „Õpetajate tuba alates“ 2003). Mikk Mikiver on teinud 1986. aastal temast filmi „Olete te õnnelik, Ita Ever?“, samuti on temast kirjutatud neli raamatut: „Ita Ever“ 1991 (Helle Tamm), „Ita Ever. Elu suuruses“ 2006 (Margit Kilumets) ning 2021. aastal „Ita Ever. Lava on elu” (koostaja Sirje Endre) ja „Ita Ever“ (Anne Veesaar, Anneli Aasmäe-Pender).

    Filmides on Ita Ever mänginud alates 1950ndatest, debüüdiks Reeda roll Herbert Rappaporti mängufilmis „Andruse õnn“ (1955), aga esimese päris filmipeaosani jõudis ta 1978. aastal Arvo Kruusemendi filmiga „Naine kütab sauna“. Kruusement: „Ma ei kutsunud Itat isegi proovivõtetele. Fotoproovi tegime ära, panime grimmi peale ja ei mingit jukerdamist enam! /---/ Selline lihtne lookene, aga Ita mängis oma rolli suureks – ja tuligi film. Näitleja oma isikupära ja auraga loob ju võimalused, et režissöör saaks üldse midagi teha. /---/ Mina tegin vähe filme, aga ma olen alati imestanud, miks ei kasutatud Itat tema hiilgeaegadel rohkem. Tema oleks kandnud peaosad välja.“ (Kilumets, M. (2006). Ita Ever. Elu suuruses. Tallinn: Ajakirjade Kirjastus, lk 115-117.) Anu rolli eest filmis „Naine kütab sauna“ tunnustati Everit  I Nõukogude Eesti filmifestivalil (1980) parima naisnäitleja preemiaga. Ita Ever on mänginud ka vene filmides, näiteks „Endhouse’i mõistatus“, „Nõid“, „Merevaigust tiivad“ ja „Musträstaste saladus“ (Mosfilm, 1983), viimases kehastatud miss Marple roll tegi Everi populaarseks kogu Nõukogude Liidus.

    2016. aastal pälvis Ita Ever oma rohkem kui poole sajandi pikkuse filmikarjääri eest Pimedate Ööde filmifestivali elutööpreemia.

    Ita Ever oma filmirollidest:
    Ita Ever, samaja lutšaja miss Marple - Kultuur
    Tuumalu, T. (2016). Ita Ever, samaja lutšaja miss Marple [intervjuu PÖFFi elutööpreemia saamise puhul]. Postimees, 14. nov, lk 18-19.

    ETV-s 1984. aastal valminud saade „Filminäitleja Ita Ever“, https://jupiter.err.ee/1608154717/filminaitleja-ita-ever

    Ita Everi poeg abielust näitleja ja lavastaja Eino Baskiniga (1929–2015) Roman Baskin (1954–2018) oli samuti näitleja ja lavastaja.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm