Avaleht

Herbert Rappaport

Biograafia

  • Režissöör Herbert Jacob Otto Rappaport sündis 7. juulil 1908 Viinis majanduslikult heal järjel juudi perekonda. Tema isapoolne vanaisa oli arst, kes kasutas oma ilukirjanduslike proosatööde avaldamisel pseudonüümi Max Reinau. Herberti isa dr Moritz Rappaport tegi enesele nime psühhoanalüütikuna. Filmitegemise köögipoolega puutus noor Rappaport esmakordselt kokku 1925, kui tal avanes võimalus osaleda tulevase klassiku Georg Wilhelm Pabsti (1885–1967) realistliku tragöödia "Rõõmutu kõrvaltänav" võtetel. [Selle pikemat aega Inglismaal ja Ühendriikides tsensuuri poolt keelatud tummfilmi naispeaosades olid Asta Nielsen ja Greta Garbo.] Perekonna soovil astus Rappaport 1927 Viini ülikooli juurateaduskonda, ent tudengiaeg jäi lühikeseks, kuna kino huvitas teda rohkem. 1928 läks ta Berliini stuudio Nero-Film AG teenistusse. G. W. Pabsti assistendina töötas Rappoport kokku kümne filmi juures, sealjuures ka Pariisis ja Hollywoodis. Hollywoodist emigreerus ta 1936 Nõukogude Liitu, asudes tööle stuudios Lenfilm. Oma uuel kodumaal debüteeris Herbert Rappaport (keda kutsuti edaspidi venepärasemalt Gerbert Moritzevitš Rappaport) antifašistliku draamaga "Professor Mamlock" (1938), hoiatav-õpetliku ekraanilooga inimvaenuliku rassipoliitika ohvrina hukkunud juudi kirurgist. Peatselt sõlmitud Molotovi–Ribbentropi pakti tõttu tõsteti propagandafilm sõja-aastateks riiulile. Kaasrežissööriks (ja Rappapordi tõlgiks) oli Adolf Minkin, kellega kahasse valmis aasta hiljem seiklusdraama "Külaline", kus vapper neenetsi kütt paljastab Mandžuuria piiri ääres kahtlaselt tegutsenud jaapanlaste spiooni. "Külaline" jõudis kinovaatajateni alles 2006.

    Võrdlemisi menukaks kujunesid Rappapordi muusikalised komöödiad "Muusikaline lugu" (1940) ja "Õhuvoorimees" (1943) ning eluloofilm "Aleksandr Popov" (1949, nimiosas Sergei Eisensteini viimaste suurlavastuste staarnäitleja Nikolai Tšerkassov). Sõjajärgsed filmid ülistasid kommunistliku partei poliitikat ja esitasid soovitut tegelikkuse pähe; neid kandis stalinlik vaim oma progressiusus ja kõmisevas paatoses. 1947 alustas Herbert Rappaport Eesti NSV mängulise kinematograafia rajamise vastutusrikast tööd. Riigitruu professionaalse kineastina oli tema ülesandeks näidata, kuidas tuleb teha ideoloogiliselt õigeid filme. Vahetevahel tegi külalisrežissöör kodustuudios siiski mõne muusikafilmi, jäädvustades küll klassikalist ja rahvamuusikat, küll ballette ja kontserte.

    1948 jõudis üleliidulisele ekraanile Lenfilmi märgi all valminud "Elu tsitadellis", poliitiline salongidraama vanast kodanliku aja intelligendist, kes raskete katsumuste toel hakkab nägema idast kerkivat päikest ning algab tema ümberkasvamine nõukogudemeelseks. 1951 sugereeris Rappaport Hans Leberechti jutustuse järgi vändatud filmiga "Valgus Koordis" eestlastele ja teistele rahvastele kolhoosikorra eeliseid. 1955 tõi ta ekraanile Leberechti romaani "Kaptenid" – linastus "Andruse õnn". Paraku ei jätkunud seekord enam riiklikku preemiat. Rappapordi neljandaks ja viimaseks filmilavastuseks Tallinna Kinostuudios jäi kaasajateemaline "Vihmas ja päikeses" (1960, peaosas Jaan Saul), Egon Ranneti stsenaariumil põhinev lugu kommunistlikest noortest soojuselektrijaama ehitusel. Seejärel jätkas ta filmitööd erinevates žanrites: tegi muusikafilme ("Tšerjomuški", 1962, Dmitri Šostakovitši ainsa opereti järgi), nõukogulikke krimipõnevikke ("Kaks piletit päevasele seansile", 1966, "Ring", 1972) ning andis oma panuse filmileniniaanasse ("Mustad kuivikud", 1971). Üle 46 aasta N Liidus elanud Rappaport oli neljakordne Stalini preemia laureaat, Eesti NSV teeneline kunstitegelane (1947) ja Vene NFSV rahvakunstnik (1980).

    Herbert Rappaport suri 5. septembril 1983 Leningradis. Aprillis 2008 kuulsid paljud Austria kinohuvilised esimest korda midagi lähemalt sada aastat tagasi sündinud viinlase kirevast elukäigust ja loomingulisest pärandist. Elukunstnikust, kes sajandi ühe suurima türanni poolt ettehooldatud kinematograafias suutis mitte üksnes hinge jääda, vaid ikka-jälle ka loorbereid lõigata. Austria Filmimuuseumi SYNEMA, filmifestivali Diagonale ja Gosfilmofondi ühisprojekti publikumagnetiks kujunes Rappapordi filmide retrospektiiv. Ühtlasi ilmus SYNEMA kuraatorite Michael Omasta ja Barbara Wurmi koostatud-toimetatud monograafia "Regie: Rappaport: Ein sowjetischer Filmemacher aus Wien".

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm