Avaleht

Lembit Ulfsak

Avaleht

Lembit Ulfsak

Biograafia

  • 04.07.1947–22.03.2017

    Näitleja, lavastaja ja filmirežissöör Lembit Ulfsak sündis 4. juulil 1947 Koerus. Alghariduse sai Räpina seitsmeklassilises koolis. Tema vanemad olid 1947 esivanemate sünnimaale naasnud Siberi eestlased (isa ametiühingutegelane, ema õmbleja). Lõpetas 1966 Tallinna 7. Keskkooli ja 1970 Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri IV lennu (kursuse juhendaja Voldemar Panso). Töötas näitlejana 1969–78 Noorsooteatris, 1978–85 (vaheaegadega) Tallinna Riiklikus Akadeemilises Draamateatris, 1985–94 näitleja ja lavastajana Tallinnfilmis, 1994–2017 näitlejana Eesti Draamateatris.

    Lembit Ulfsaki näitlejatee sai alguse eesti teatri murrangulistel aegadel. Üks esimestest avalikest ülesastumistest oli 1969. aasta Suitsu-õhtul. Noorsooteatriaastate olulisemate tööde sekka kuuluvad sellised rollid nagu Indrek (Tammsaare, Panso, Küla „Inimene ja revolutsioon“, 1970), Kuningas (Anouilhʼ „Becket ehk Jumala au“, 1972), Oliver (Segali, Härmi ja Rummo „Oliver ja Jennifer“, 1972). Eesti Draamateatris mängitud rollidest on tuntumad Punttila (Brechti „Härra Punttila ja tema sulane Matti“, 1994), Yvan (Reza „Kunst“, 1998), Mushnik (Menkeni „Väike õuduste pood“, 2000), Willy Loman (Milleri „Müügimehe surm“, 2006), Stammgast (Kõivu „Lõputu kohvijoomine“, 2008), Tiit (Kivirähki „Eesti matus“, 2002). Viimased rollid sündisid külalisena Tallinna Linnateatris Adolf Šapiro lavastuses „Tagasitulek isa juurde“ (2015) ning koduteatris Juhan Ulfsaki lavastuses „Kaart ja territoorium“ (2015). Pikkade teatriaastate sisse mahtus ka viis lavastajatööd.

    Lembit Ulfsak mängis rohkem kui sajas filmis nii Eestis kui mujal, nt "Ukuaru", 1973, "Legend Ulenspiegelist", 1976, "31. osakonna hukk", 1980, "Kapten Granti otsinguil", 1985, "Doktor Stockmann", 1988, "Ma pole turist, ma elan siin", 1989, "Tulivesi", 1994, "Head käed", 2001, "Röövlirahnu Martin", 2005, "Mina olin siin", 2008, "Punane elavhõbe", 2010, "Rotilõks", 2011, "Üksik saar", 2012, "Mandariiinid", 2013. Lembit Ulfsakile kuulub Eesti näitlejatest kaheldamatult kõige väljapaistvam filmikarjäär. Tema enda arvates lõppes edukas kinokarjäär Nõukogude Liidu kokkuvarisemisega, kuna põhiliselt olid rollid väljaspool Eestit. Lisaks näitlejatööle tegi ta režissöörina filmid "Keskea rõõmud" (1986) ja "Lammas all paremas nurgas" (1992). Ulfsaki režissööridebüüt tuli talle endalegi mõneti ootamatult. 1985. aastal hakkas Valentin Kuik oma originaalstsenaariumi järgi tegema mängufilmi "Keskea rõõmud", aga haigestus ja pooleliolev film tuli valmis teha näitleja Lembit Ulfsakil, kes ise mängis ka ühte kandvatest rollidest. Debüüti peeti õnnestumiseks. Asjaosaliste endi arvates tuli sellest "lahe komöödiafilm", mis esialgu oli küll kavandatud psühholoogiliseks draamaks. Peagi pärast perefilmi "Lammas all paremas nurgas" jätkas Ulfsak tööd vahepeal endise nime taastanud Eesti Draamateatris ning jõudis varsti äratundmisele, et kahte asja – mängida ja lavastada – ei ole korraga võimalik, tuleb valida emb-kumb.

    Lisaks teatrile ja kinole tegi Ulfsak kaasa paljudes telelavastustes (Rebase-Reinu roll lastelavastuses "Mõmmi ja aabits", 1977–78 ja 1998, "Tema majesteet komödiant", 1983; "Vigased pruudid", 1989), seriaalides ("Salmonid", 1993–95, "V.E.R.I.", 1995–97, "Õnne 13", alates 2004. aastast), kuuldemängudes ("Härra Biedermann ja tulesüütajad", 2000) ning animafilmide eesti keelde dubleerimisel ("Jääaeg", "Karlsson katuselt", "Imelised"). 1972–73 laulis Ulfsak koos kolleegide Juhan Viidingu ja Tõnis Rätsepaga ansamblis Amor Trio. Lembit Ulfsakit tunnustati korduvalt näitlejapreemiaga ("Oliver ja Jennifer", "Becket ehk Jumala au", "Ljubov Jarovaja", "Müügimehe surm"). 1989 nimetati ta ENSV teeneliseks kunstnikuks, 2006 määrati Lembit Ulfsakile Valgetähe IV klassi teenetemärk ja 2017 Valgetähe III klassi teenetemärk. 2012. aastal hääletati näitleja Eesti filmi sajandiauhinna (sajandi meestäht) vääriliseks. Jaanuaris 2015 nomineeriti mängufilm "Mandariinid", milles Lembit Ulfsak mängis üht peaosa, parima välismaise filmi Kuldgloobusele ja Oscarile. Aastal 2016 kandideeris Kuldgloobusele aga Soome-Eesti-Saksamaa ühistööna valminud “Vehkleja”, kus Ulfsak samuti kaasa tegi. Ulfsaki viimane filmitöö oli roll A.-J. Annila filmis „Igitee“ (Soome-Eesti-Rootsi), mis valmis Soome Vabariigi 100. aasta juubeliks (2017). 2017. aasta veebruaris pälvis Lembit Ulfsak riikliku kultuuri elutööpreemia kui Eesti näitlejatest kõige väljapaistvama ja riigipiire ületava filmikarjääriga näitleja, kelle rollid Ukuaru Akslist kuni „Mandariinide“ peaosani moodustavad ereda ja tunnustust vääriva galerii. 2022. aastal ilmus Eero Epneri sulest elulooraamat "Lembit Ulfsak".

    Lembit Ulfsaki poeg Juhan Ulfsak on samuti näitleja ja teatrilavastaja. Tütar Maria Ulfsak-Šeripova on filmiajakirjanik ja tütar Johanna Ulfsak (sündinud 1987) tekstiilikunstnik.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm