Avaleht

Peeter Tooming

Biograafia

  • Dokumentaalfilmide operaator ja režissöör, fotograaf ja fotoajaloolane Peeter Tooming sündis 1. juunil 1939 Rakveres kirjanik Osvald Toominga pojana. 1974 lõpetas Tartu Riikliku Ülikooli ajakirjandusosakonna. 1961–1994 töötas Tallinnfilmis (1961–1963 valgustehnikuna, 1963–1966 operaatori assistendina, seejärel tõsielufilmide operaatorina ja 1976. aastast ka režissöörina). Teinud operaatori ja/või režissöörina 167 kinoringvaadet "Nõukogude Eesti" ja 15 "Eesti Kroonikat", 65 dokumentaalfilmi ja üle 35 reklaami ning olnud operaatoriks oma noorema venna Jaan Toominga lavastatud mängufilmide "Lõppematu päev" (1971/1990) ja "Mees ja mänd" (1979) juures. Peeter Tooming on avaldanud sadu artikleid, enamasti fotoalaseid, kodu- ja välismaa ajakirjanduses, teinud mitukümmend fotosaadet, samuti keskkonnasaateid Eesti Televisioonis, tema fotovalikud on ilmunud maailma paljudes fotoväljaannetes, ta oli ajakirja History of Photography (USA/ Suurbritannia) rahvusvahelise toimetuskolleegiumi liige. 1970. aastate algul oli autorina tegev ETV saatesarjas "Fototund" (toimetaja Kalle Kurg, režissöör Helle Karis). Sari käsitles olulisi fotoelu probleeme, sarja raames käis võttegrupp muu hulgas Leedus, kust toodi kaasa materjali Leedu Fotokunsti Ühingu tegevuse kohta, mille eesmärgiks oli anda algatuslik alus vastava ühingu loomiseks ka Eestis. Populaarsed olid ka hilisemad fotosaated ETVs (1992–1996, toimetaja Jaak Lõhmus). 1979 pälvis Peeter Tooming Rahvusvahelise Fotokunsti Föderatsiooni kunstniku ja 1988 Eesti NSV teenelise kunstitegelase aunimetuse, 2001 määrati talle Kultuurkapitali suur aastapreemia (postuumselt). Peeter Tooming suri 17. mail 1997 Tallinnas. Tema elutööst ja võitlusest raske haigusega jutustab Jüri Sillarti dokumentaalfilm "Peeter" (2001). Haljala vald annab alates 1999. aastast välja Peeter Toominga nimelist fotopreemiat, mis antakse traditsiooniliselt üle teeneka foto- ja filmimehe sünniaastapäeval, 1. juunil.

    Peeter Tooming oli põhitegevuselt professionaalne filmioperaator ja enamasti ka dokumentalistika režissöör oma filmidele, seda peamiselt Tallinnfilmis ning olles "vaba aja fotograafina" seejuures küll amatöör – siiski, kõigest sellest ei vähene põrmugi tema sisukas osa fotograafia edendamisel ja propageerimisel. Tooming oli 1964 üks fotograafide rühmituse STODOM asutajaid, mis kujunes fotoelu oluliseks mõjutajaks Eestis. Oma töödes ja manifesteerivates kirjutistes rõhus ta optika ja fotokeemia poolt pakutavatele pildikeele subjektiveerimise võimalustele – ennekõike esitas modernistlikke arusaamu pildiruumi "iseseisvusest" argikogemuse suhtes. Infrapunase filmi, filtrite ja keemiliste eritehnikate kasutamine šokeeris vaataja arusaamu ka tonaalsete vahekordade osas. Artikkel Eesti esimesest fotogrupist STODOM jõudis kapitaalsemasse omamaisesse teatmeteosesse alles 1995 (EE kaheksas köide), tõdedes, et 1966–1976 oli STODOM eesti kõige järjekindlamalt nüüdisfotot viljelev rühmitis.

    Peeter Tooming oli teerajaja ja rahvavalgustaja, kelle pühendunud tegevus väärib sügavat austust. Ta jõudis korraldada 124 isikunäitust kodu- ja välismaal ning osaleda enam kui 300 rahvusvahelisel fotonäitusel. Tooming oli mitmete fotoorganisatsioonide auliige, paljude fotonäituste, -preemiate ja -ürituste algataja ning korraldaja. Rahvusvaheline Fotokunsti Föderatsioon (FIAP) on omistanud talle föderatsiooni kunstniku aunimetuse AFIAF (Art Fédération Internationale de l'Art Photographique), rohkete autasude hulgas on ta saanud kaks FIAPi kuldmedalit. Tooming jõudis avaldada üle paarikümne fotoraamatu ja -albumi: "25 fotot", "Rakvere" (mõlemad 1976), "Fotolood" (1979), "Saaremaa" (1982), "Foto! Foto? Foto…" (1983), "Tähelepanu, pildistan!" (1986), "Hõbedane teekond" (1990), "55 aastat hiljem. Virumaa", "Maantee kutsub" (mõlemad 1993), "55 aastat hiljem. Saaremaa" (1994), "Ikka fotost" (1995), "55 aastat hiljem. Pärnumaa", "55 aastat hiljem. Mulgimaa" (mõlemad 1996), "Eesti fotokalender 1998" (1997) jt. Eesti fotokunsti ajaloo seisukohalt on oluline fotoraamatute sari "55 aastat hiljem", mille loomiseks käis Tooming Virumaalt pärit fotomehe Carl Sarapi (1892–1942) jalajälgedes, proovides jäädvustada viimase pildistatud kohti üle poole sajandi hiljem. Fotopublitsistlikus teoses "Maantee kutsub" on teksti ja foto abil ühte ja sama kohta kirjeldanud nii isa Osvald Tooming (1920–1930. aastad) kui ka Peeter Tooming ise (1980–1990aastad).

    Provotseeriv ja tabamatu Tooming

    Peeter Toominga lahkudes jäi Eesti fotoajaloo avalikustamine soiku

    Tekst: Jaak Lõhmus

    1990. aastatel on tähelepanuväärselt suur osa fotograafiaga tegelevaid mehi olnud Peetrid – Peeter Langovits, Peeter Kraas, Peeter Laurits, Peeter Linnap... 1997. aasta kevad võttis ühe Peetri tollest praktikute nimestikust vähemaks.

    Peeter Toominga viimasteks töödeks foto alal jäid Carl Sarapi Eestimaa piltide võrdlussari "55 aastat hiljem", milles Tooming asetas 1930.–1940. aastatel Carl Sarapi jäädvustatud vaadete kõrvale täpipealt samadest kohtadest, aga 1990. aastatel võetud pildid.

    See raamatuseeria, millele paneb nüüd punkti äsja trükist tulnud 125-leheküljeline Carl Sarapi-Peeter Toominga "Virumaa fotokillud 1936–1995", on omamoodi kommentaar teoreetikute väitlustele fotograafiast kui aja vangistajast. Sarapi-Toominga kõrvuti säetud päevapiltidelt näeb sõna otseses mõttes must valgel, mida aeg sellesinatse maaga poole sajandi jooksul on korda saatnud.

    Raevangla fotokeldris Lee avatud mälestusnäitusel vaatab Peeter Tooming väikesele näituseruumile kogu seina täitvalt Peeter Kraasi portreelt läbipaistva loori tagant. See on maagiliselt hea must-valge portree, viimaseid pilte, mis Toomingast võetud. Näitus on fragmentaarium, selles on päevikulised motiivid kõrvuti kroonikalehekülgedega. Intiimne ning üldine ristamisi.

    Pullimees ja avangardist

    Päevikulised peatükid on esimesed päevapildid väikesest Peetrist, kooliaja märkmik ja vihik kirjandiga "Põrgu", mis oleks 16-aastasele Toomingale peaaegu et saatuslikuks saanud. Aastanumber oli 1956, ja noormees kirjutas muinasjutulikus koolitöös, et Põrgus on elu parem kui Taevas.

    Provokatiivne, intrigeeriv ja tegelikkust müstifitseeriv oligi Peeter Tooming peaaegu kõigis oma tegemistes. Rahvakeeli öeldes – pullimees, peenemalt seletades – avangardist.

    1990. aastate keskel pidasid mitmed noored esteedid kohaseks kritiseerida Toomingat selle eest, mida ta eluaeg oli tahtnud teha: avardada fotograafia piire, tõestada, et foto on kunst ja et Eestil on oma põnev ja isegi eksootiline fotoajalugu.

    Tooming propageeris ja katsetas erinevaid tehnikaid – näituse esimesel stendil on väljas tema graafiline foto "Minu kodu", kodumaiste fotomeistrite loomingu tutvustamiseks mõtles ta lõputult välja imenippe ning uskumatuid lugusid nõiakaevudest, mis päevapiltnikke endasse imesid ja mida kõike veel.

    Ajal, mil ajakirja Sovetskoje Foto peatoimetaja rääkis, et "meie hindame rohkem sisemist ilu", tegi Tooming hunnituid aktipilte ning esines nendega välismaal näitustel.

    Eesti fotoajalugu avalikuks

    Eesti fotoajaloo rahva ette toomise töö jäi koos Toominga lahkumisega pooleli. Tehnilised võimalused on nüüd hoopis võimsamad kui kümmekond aastat tagasi. Kümned tuhanded negatiivid, mida Eesti Rahva Muuseumis, Raevangla fotomuuseumis jm vastu valgust on läbi vaadanud vahest ainult mõni üksik uurija, võiksid praegu arvutite abil kättesaadavaks ja vaadatavaks saada kõigile soovijatele.

    Reinhold Sachkeri, Johannes Pääsukese, Aadu Treufeldti ja paljude teiste Eestimaa kroonikute töö, millest Peeter Tooming tõi omal ajal avalikkuse ette ainult üksikuid kilde, võiks nüüd endast lugu pidavale rahvale tuttav olla kogu oma ilus. Fotograafia on aja peegel, nii kunsti kui kroonikana. Seda ei maksa unustada.

    Peeter Toominga 60. sünniaastapäevale pühendatud näitus "Tabamatu Tooming" on avatud Tallinna raevangla fotokeldris Lee.

    [Postimees, 04.06.1999]

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm