Avaleht

Andres Sööt

Biograafia

  • Režissöör ja operaator Andres Sööt on sündinud 4. veebruaril 1934 Paides vannutatud advokaadi Andreas Leppiku pojana. 14. juunil 1941 isa arreteeriti; mahalaskmisotsus asendati hiljem 10–aastase vangilaagriga (Andreas Leppik suri aprillis 1945 Novosibirski lähedal). Koos ema ja noorema vennaga Tomski oblastisse küüditatud Andres lõpetas võõrsil 4-klassilise algkooli. 1947. aasta sügisel avanes tal võimalus poolsalaja Eestisse tagasi tulla, kus tollal alaealise nooruki adopteerisid tema vanemate tuttavad. Suurte raskustega (ankeet!) pääses ta õppima Tartu raudteetehnikumi, mille lõpetas 1954 (erialaks liiklus ja kaubavedu). Esimesed filmialased töökogemused omandas 1954–1957 operaatori assistendina Tallinna Kinostuudios. Lõpetanud 1963 Moskvas Üleliidulise Riikliku Kinematograafiainstituudi operaatorina, töötas ta lühemat aega Habarovskis Kaug-Ida Kroonikastuudios. Sööt töötas 1963–1972 Tallinnfilmis, 1972–1980 Eesti Telefilmis ja 1980–1994 taas Tallinnfilmis režissöörina ja operaatorina. 1993 rajas stuudio Monofilm, kuid on teinud koostööd ka teiste filmistuudiotega. 1999–2000 oli Eesti Kinoliidu esimees, kinoliidu liige alates 20. jaanuarist 1966.

    Andres Sööt on Eesti NSV teeneline kunstitegelane (1987). Tema pikaajalist loomingulist tegevust ja panust Eesti dokumentalistika edendamisel on tunnustatud Eesti Vabariigi kultuuripreemia (1992), Riigivapi V klassi teenetemärgi (1997), Rahvuskultuuri Fondi tänuauhinna (2004), Eesti Vabariigi kultuuri elutööpreemia (2010) ja Tartu Ülikooli rahvusmõtte auhinnaga (2016).

    Söödi käe all on valminud enam kui 70 filmi, neist julgelt üle poole on väljapaistvad autori-dokumentaalfilmid. Olnud enam kui veerandsaja filmi operaator, lisaks filminud sadu kroonikapalasid (108 ringvaadet „Nõukogude Eesti“ ja 9 ringvaadet „Eesti Kroonika“), tellimusfilme kultuuritegelaste jäädvustamiseks ja reklaame. Söödi tõsielufilmid „511 parimat fotot Marsist“, „Dirigendid“, „Jaanipäev“, „Reporter“, „Jääriik“, „Draakoni aasta“, „Konrad Mägi“ jpt. kuuluvad Eesti filmikunsti kullafondi. Oma loomingus on ta jäädvustanud nii tõsimeelseid sündmusi kui ka ühiskonnaelu absurdsusi ja inimlikke draamasid. Teatav distants, väike irooniavarjund, vaevutabatav kõrvalpilk toimuvale on ikka tema filmilavastustele tunnuslik olnud. Juba Söödi esimestes filmides ilmnesid püüd elunähtuste üldistamise poole, oskus portreteerida ning jälgida inimesi olukordades, mis erinevad tavalisest elurütmist. Paljuski tänu Andres Söödi loomingule hakati eesti dokumentalistikast rääkima kui omaette nähtusest.

    Andres Sööt jätkab oma viljakat tegevust ka tänapäeval. 2008 valmis küllalt isiklik mälestusfilm 1941. aasta juunikuus Paide ja Türi ümbrusest Siberisse küüditatute saatusest "Ajapikku unustatakse meie nimi“, 2010. aastal "Kodu-käija" (tööpealkiri "71 paremat minutit Hando Runneli elust“), 2011. aastal "Camino" (Söödi jalgsirännakust Hispaaniasse).

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm