Telerežissöör Elo Selirand on sündinud 9. juulil 1975 Tallinnas. Lõpetas 1993 Gustav Adolfi Gümnaasiumi prantsuse keele eriklassi ja 1998 Tallinna Pedagoogikaülikooli kultuuriteaduskonna telerežii eriala esimese lennu (diplomitööna valmis ETVs telelavastus "Tuulearmuke"). Täiendkoolitused: Tallinna kunstikool (1987–91), Radio France'i täiendõppe koolitus (1995), Kari Kyronseppä produtsentide kursused (1996), Steven Clarke'i audiovisuaalne meistriklass (1996), Steven Holmbergi autoriõiguste loengusari (1997), Kaarin Raidi meistriklass (1997), Tallinna Pedagoogikülikooli produtsentide kursused (2000), Analytical Reporting, Bornholm, Balti Meedia Keskus (2002), Toimetulek kiiresti muutuvas maailmas, EBS (2003), Prantsuse riigi stipendium tutvumiseks riikliku televisiooniga (2004). Töötas 1993–96 Eesti Raadio ajaviiteprogrammi toimetajana, 1993–94 helioperaatorina, 1992–93 noortesaadete toimetajana, 1996–2000 ETV Teleteatris režissööri assistendina ja 2002 samas projektijuhina. 2003. aastast on ta Eesti Rahvusringhäälingu režissöör.

Elo Selirand on olnud erinevate teatri-, muusika- ja tantsusaadete, teatriülekannete, muusikavideote, reklaam- ja mainefilmide režissöör, assistent ja produtsent. Ta on teinud telelavastusi, olnud abirežissöör mitme täispika mängufilmi juures, avaldanud ajakirjanduses teatriteemalisi kirjutisi ning aidanud korraldada massiüritusi (kuulus 1989 "Eestimaa laulu" abitoimkonda, oli 1989 vanalinna päevade Hirvepargi lasteprogrammi koordinaator ja 1990 "Vabaduse laulu" peakorraldaja assistent). 2010 linastus Seliranna esimene mängufilmilavastus "Kutsar koputab kolm korda". 2007 pälvis Eesti Kultuurkapitali Audiovisuaalse kunsti sihtkapitali preemia. Eesti Lavastajate Liidu liige (2008).

Televisioonis on Elo Seliranna tuntuimad projektid režissöörina portreesari "Tähelaev", otsesaade "Kahvel", heategevuslik programm "Jõulutunnel", lastesari "Saame kokku Tomi juures" ja vestlussaade "Kahekõne". 2011. aasta hilissügisel jõudis ETV ekraanile 10osaline telelavastus "Nöbinina" (Kristiina Kassi lasteraamatu "Nõianeiu Nöbinina" järgi), 2019. aastal koostöös Indrek Treufeldtiga 16-osaline dokumentaalsari "Vabadussõja lugu".

Avaldanud pseudonüümi Aliis Jõe all romaanid "Viimane laev" (2017), "… kes pole kunagi söönud homaari" (2018) , "Unustamatu ööbiku villa" (2020) ja "Kõik teed viivad Roomast". Elo Seliranna nime all on talt ilmunud raamatud "Tormpuudlane" (2018), mille eest ta sai A. H. Tammsaare nimelise Järva valla lugejapreemia, "Punane päevik" (2020),  koroonakriisi ajal vabatahtliku hooldajana Kuressaare haiglas töötatud ajast kõnelev "Elu eesliinil. Koroonalahing Kuressaare haiglas" (2020) ja ajalooline krimilugu "Tormi märgid" (2021). 

Tema teletöö ja loomingu kohta loe juurde teleteaduse ja teleajaloo andmebaasist Telekraat: https://telekraat.ee/biograafiad/elo-selirand/

Elo Seliranna psühholoogist isa Enno Selirand (1950-2015) oli Eesti usaldustelefoni teenistuse kauaaegne vedaja ning hingeabi assotsiatsiooni Usaldus president.