Prantsusmaal elav eesti näitleja Ene Rämmeld on sündinud 12. jaanuaril 1947. aastal Tallinnas, üles kasvanud Türil. Ta õppis Viljandi Kultuurikoolis näitejuhtimise erialal ja töötas näitlejana Ugala teatris. 1966. aastast elas ja töötas Tallinnas. Sai tuntuks 1968. aastal, kui mängis peaosa Tiinat Tallinnfilmi mängufilmis „Libahunt“ (režissöör Leida Laius). Eesti filmidest on ta mänginud veel Illit Vladimir-Georg Karassev-Orgusaare telemängufilmis „Lindpriid“ (1971) ning Salmet Jaan Kolbergi filmis „See kadunud tee“ (1990). Tema olulisemad Eesti NSV-s mängitud teatrirollid on nimiosa Paul-Eerik Rummo „Tuhkatriinumängus“ (lavastaja Evald Hermaküla, Vanemuine 1969) ja naispeaosa telelavastuses „Armastus, armastus“ (lavastaja Evald Hermaküla, Eesti Televisioon 1969).

Pärast abikaasa Vladimir-Georg Karassev-Orgusaare poliitilise varjupaiga palumist Prantsusmaal 1976. aasta mais taotles Ene Rämmeld luba asuda koos pojaga mehe juurde. Luba anti alles jaanuaris 1981, pärast mitme tuntud prantsuse kultuuritegelase sekkumist. Nelja ja poole aastase ooteaja kestel ei võimaldatud Ene Rämmeldile Eestis enam erialast tööd. Ta töötas Tallinna Linna RSN TK Kinofikatsiooni Valitsuses, Tallinna Vineeri- ja Mööblikombinaadi lasteaia lastesôimes kasvatajana, modellina Eesti NSV Riiklikus Kunstiinstituudis ja viimati, enne Pariisi minekut, Kuku klubi juhatajana Tallinnas.

Pariisis töötas Rämmeld aastatel 1995–2012 Pompidou kunstikeskuses. Alates 1983. aastast osales ta ka prantsuse filmides, muu hulgas Claude Lelouchi filmis „Viva la vie“ ja Luc Bessoni filmis „Subway“. Prantsusmaal koostas Rämmeld muu hulgas 1983. aastal Marie Underi mälestuskava, mis kanti ette Théâtre Essaîon de Paris’s. 2002. aasta septembris etendus Pariisi teatris La Guillotine Ene Rämmeldi ja Claude Merlini esituses kakskeelne luulelavastus „Chemin terrestre“, mida ajaleht Libération nimetas üheks nädala neljast teatrielamusest. Lavastuse aluseks oli Karl Ristikivi „Inimese teekond“, tõlkijaks Rämmeldi ja Karassev-Orgusaare poeg Tarah Montbélialtz. 2010. aastal tegi Rämmeld Pariisis koos Liina Keevallikuga dokumentaalfilmi „Wiiralti unenägu“, samuti esines ta nimiosas Liina Keevalliku lühimängufilmis „Frida Rammi tähelaev“ (2013).

Taasiseseisvunud Eesti teatrites on Rämmeld esinenud Françoise Sagani näidendis „Kas te armastate Brahmsi?“ (lavastaja Ülo Vilimaa, Vanemuine 1994–1996) ja Jean-Pierre Leonardini näidendis „Ma tulen tagasi, tango“ (lavastaja Nathalie Jouin, Salong-Teater 1997).

Ene Rämmeldilt on ilmunud  autobiograafilised raamatud „C'est la vie“ (2004), „Bonjour de Paris! Tervitus Pariisist!“ (2006), „Ühel olematul suvel“ (2008) ja ilukirjanduslik "Miks mitte? Pourquoi pas?" (2014).