Režissöör, stsenarist ja operaator Marko Raat on sündinud 1. juulil 1973 Tallinnas. Ta lõpetas 1991 Tallinna Kopli Kunstikeskkooli ja 1998 Tallinna Pedagoogikaülikooli filmi ja video õppetooli režii erialal, diplomitööks lühimängufilm „Öine navigatsioon“. Töötanud režissööri ja kunstniku assistendina Peeter Urbla mängufilmi „Daam autos“ (1992) ja Kaljo Kiisa „Suflööri“ (1993) juures, teinud telesaateid Eesti Televisioonile („8 pilku eesti muusikale“) ja Kanal 2-le („Kanal 2000/ Laboratoorium“), avaldanud filmi- ja telekriitikat, kureerinud näitusi. Eesti Filmiajakirjanike Ühingu liige 1996–2000. Tema filme ja videoprojekte on esitatud filmifestivalidel ja kunstinäitustel Eestis ja välismaal. Raadi videokunstiteoseid on omandanud kogusse Eesti Kunstimuuseum, Helsingi Kiasma, mitmed erakogud Prantsusmaal ja Saksamaal. 7. oktoobril 2004 esietendus Von Krahli Teatris tema näidend „Ainult võltsid jäävad ellu“, mille Raat ise lavastas. Aastatel 2009–2016 oli kaasatud arhitektuuribüroo 3+1 koosseisus Eesti Rahva Muuseumi püsiekspositsiooni „Kohtumised“ ruumilise keskkonna loomisesse, kus tema ülesandeks oli luua näituse audiovisuaalne pool. Selle töö eest tunnustati teda 2016. aastal Eesti Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapitali missioonipreemiaga. Kultuurkapitali preemiaid on tal ette näidata varasemastki: 2002 mängufilmi „Agent Sinikael“, 2003 lühifilmi „Sviit kahele“, 2007 mängufilmi „Nuga“ eest; tal on Eesti Vabariigi riiklik kultuuripreemia 2008. aasta loominguliste saavutuste („Toomiku film“) eest; kaks „Neitsi Maalit“ (Eesti Filmajakirjanike Ühingu aastaauhind): 1999 dokfilmi „Esteetilistel põhjustel“ ja 2002 „Agent Sinikaela“ eest; samuti on ta kahel korral pälvinud Eesti Dokumentalistide Gildi kolleegipreemia Doki Kild: 2015 filmi "Fast Eddy vanad uudised" ja 2019 filmi „Matusepäevikud“ eest. Marko Raat oli 2020 Eesti Filmirežissööride Gildi üks asutajaliikmeid.