Režissöör, stsenarist ja produtsent Laila Pakalniņa on sündinud 4. juunil 1962 Liepājas. 1986 lõpetas ta Moskva Ülikooli teleajakirjanikuna ja 1991 Üleliidulise Riikliku Kinematograafiainstituudi (VGIK, ÜRKI) filmirežii erialal. Olles lätlaste üks produktiivsemaid režissööre ja autorikino viljelejaid, on ta lavastanud umbes 30 dokumentaal-, mängu- ja lühifilmi. Pakalniņa loomingut on demonstreeritud Cannes’i, Berliini, Veneetsia, Karlovy Vary, Locarno, Tampere, Riia filmifestivalidel, PÖFFil ja mitmel pool mujal. 2000 asutas ta Riias oma produktsioonifirma Kompanija Hargla. Lisaks filmitööle on Pakalniņa aktiivne ka ajakirjanduses.

Laila Pakalniņa sai tuntuks juba oma varasemate dokumentaalfilmidega "Kirik", "Praam" ja "Post" (1993–95). Mitmeid auhindu on võitnud tõsielufilmid "Ärka üles!" (2001), "Martin" (2002), "Buss", "Unistuste maa" (mõlemad 2004) ja "Teodor" (2006). Tähelepanu on äratanud ka novellilaadsete lühifilmide tsükkel "Elementi" ("Elemendid“): "Vesi", "Tuli", "Kivid", "Vaikus" ja "Õhk" (2006–11), kus on keskseks tegelaseks Marija-nimeline tütarlaps (Guna Zariņa). Mängufilme on lätlanna seni teinud neli: "King" (1998, ühes keskses rollis Jaan Tätte), "Püüton" (2003), "Koer, lennuk ja laulupidu" (2006) ja "Pitsad" (2012). Juba "King" tõi esile Pakalniņa keerukad kujundid, neorealistliku sarmi, dokumentaalfilmiliku lähenemise ja iroonia. Mitme filmi juures on olnud operaatorina ja/või produtsendina tegev kunagine õpingukaaslane Arko Okk ning monteerijana Kaspar Kallas.

Laila Pakalniņa filmidest eesti meedias:

Pakalniņa on filmitegija, keda seostatakse XXI sajandi Balti kino uue lainega. Tema filmides vaadeldakse argielusündmusi ja n-ö lihtsaid asju. See lihtsus on aga teistsugune ja selles on palju niisugust, mis jääb vaatajat painama.

Süžee näiline kergus lisab filmidele sügavust ja mitmetahulisust. Pakalniņa filmides on suurt tõsidust ja koomikat ning teistmoodi, eesti vaatajale tõenäoliselt harjumatut irooniat, mida esitatakse riivamisi ja mõistu. Rikkalik sümbolite arsenal tundub olevat üks tema trumpe. Pakalniņa filme ei ole kerge vaadata, neis on väga palju detaile, üksikasjalikkust, tihti ka tahtlikku venitatust. Kaamera liigub kohati väga aeglaselt, sest taotletakse aeglustunud aja efekti. Dialoogi on vähe, seda asendavad vihjed ja märgid. Sündmustikku ei esitata järjest, vaid lünkadega ja fragmentaarselt. Vihjelisust hoiavad ülal ka lõpetamata stseenid. Tegelaste sisemaailmas toimuvat hoitakse saladuses, nende tunnetest ja mõtetest ei kõnelda. Tundeid ja mõtteid peegeldatakse nii ümbruse kui ka asjade ja esemete kaudu, ent ka valguse, värvide ja muusikalise tausta kaudu. Vaataja peab olema tähelepanelik, temalt eeldatakse püsivust ja kaasamõtlemist. Vaataja viiakse filmi sisse, ta tunneb end viibivat tegelaste kõrval, samal ajal aga ka nagu õpitoas.

Pakalniņa filme peetakse elegantseks: neis on koos kogu maailma raskus ja kergus. Läti filmiuurijad tõstavad esile tema kõrgenenud tundlikkusega autoristiili. Tema loominguga seoses kõneldakse 1960. aastate neorealismile ja film-noir’ile omastest tunnustest.

Viitol, L. (2012). Pitsad. Kas üksnes gurmaanidele? Sirp, 14. dets, lk 28.