Operaator ja režissöör Edvard Oja on lõpetanud 1982. aastal Moskva üleliidulise kinematograafia instituudi filmioperaatori erialal. Operaatorina töötanud alates 1972. aastast, alustas Eesti Telefilmis, seejärel Eesti Reklaamfilmis, Tallinnfilmis jm. Sellest ajast alates on ta arvukalt üles võtnud reklaam-, dokumentaal- ja muusikafilme, samuti telesaateid, mida on kokku umbes sada. Enamik dokumentaalfilme on valminud koos lavastaja Heini Druiga. 1994. aastal sattus Oja sõdima Tšetšeeniasse. Seal tegi ta operaatorina kaks filmi: üks, pealkirjaga „Vabadus või surm“ (1995, Exitfilm, režissöör Artur Talvik), räägib Tšetšeenia elust üldiselt, teine on intervjuu president Dudajeviga (1995, Exitfilm, režissöörid Artur Talvik, Toomas Kümmel). Unikaalseteks peab ta ise ka portreefilme Boriss Jeltsinist ja Andrei Sahharovist.

Oja parim dokumentaalfilm režissöörina – nii tema enda kui ka kriitikute arvates – „Autoportree emaga“ (2000, Allfilm) jutustab alkoholiprobleemist. Oja ise nimetab seda oma elutööks, millega ta on pool Euroopat läbi käinud ning mitu auhinda võitnud. Filmiloolane Tristan Priimägi: „See on ainus meenuv näide eesti dokumentalistikast, kus alkoholismi uurimist juhatab uurimisalune ise.“

Manfred Vainokivi on Edvard Oja ja Kristjan Svirgsdenit portreteerinud filmis „Emumäe Eedi ja Lobi küla Kristjan“ (2009, Filmivabrik), peale selle on Vainokivi  kasutanud Edvard Oja veel mitmes oma filmis.

Allikad:
Priimägi, T. (2020). Autoportree emaga. Rmt: T. Priimägi, 101 Eesti filmi. Tallinn: Varrak, lk 168–169.
Klaas, E. (2007). Mees, kes näeb elu läbi kaamerasilma. Virumaa Teataja, 20. jaan.