11.01.1931–28.07.1992

Näitleja, lavastaja, humorist ja tantsija Sulev Nõmmik (1936. aastani Nabi) sündis 11. jaanuaril 1931 Tallinnas. Ta lõpetas 1959 Tallinna Koreograafiakooli (Eesti Riikliku Koreograafilise Kooli) ja Tallinna Kultuurharidusala Kooli. Koreograafiakooli VI lennu (Kalju Saarekese klass) lõpetasid samuti Tamara Soone, Larissa Kaur, Natalja Lukaševitš, Helga Ojalo, Väino Aren, Ago-Endrik Kerge, Anton Bome, Aleksander Eiche, Enn Suve ja Erkki Tann. Seejärel õppis 1960–64 lavastamist Leningradi Teatri-, Muusika- ja Kinematograafiainstituudis. Juba 1947 sidus Sulev Nõmmik oma elu RAT Estoniaga, töötades seal 1947–48 valgustajana, 1948–51 ja 1954–62 balletitantsijana ning 1962–92 näitlejana, näitejuhina ja lavastajana. Enam kui 40 tööaastasse mahtus väga palju: osatäitmised algul ballettides, hiljem operettides ja muusikalides. 30 aastat töötas Nõmmik Estonias lavastajana, tuues lavale nii operette ("Nahkhiir", "Montmartre'i kannike", "Krahv Luxemburg", "Rose-Marie") kui ka muusikale ("Mees La Manchast", "Tõotused, tõotused…"). Erilise osa tema lavastustes moodustasid eesti autorite teosed "Pipi Pikksukk", "Muinaslugu muusikas", "Kiri nõudmiseni", "Kevade" ja muud.

Kuid teater ei olnud kaugeltki ainus Sulev Nõmmiku pärusmaa. Huumor, see raskeim žanr, kandis teda läbi elu. Esinemised Vello Viisimaaga ja Ervin Abeliga; populaarsed olid Uduvere pajatused, kus Nõmmik soleeris Ernst Kernina ehk Kärna Ärnina (esimest korda raadioeetris 29. septembril 1974, viimast korda rääkis Ärni rahvaga 16. detsembril 1990). Oma estraadikavad kirjutas ta tavaliselt ise ning avaldas ka vesteid. 1988 pälvis Nõmmik teise Eesti kultuuritegelasena huumoriauhinna Meie Mats (esimesena sai sellenimelise elutööpreemia Eino Baskin).

Suurel ekraanil debüteeris Sulev Nõmmik Uno Neideri rolliga Aleksandr Mandrõkini mängufilmis "Perekond Männard" (1960). Hästi võeti vastu tema lavastatud muusikafilmid "Teatriöö" (1971, Helgi Sallost), "Sa oled mu majakas" (1976) ja "Roosid lõunast" (1977). Nõmmiku ja kaasstsenarist Enn Vetemaa aegumatu huumoriga vürtsitatud telekomöödiad "Mehed ei nuta" (1968), "Noor pensionär" (1972) ja "Siin me oleme" (1978) on saanud kultusfilmideks. Sulev Nõmmik suri 28. juulil 1992 Kuressaares. 1987 tegi Evald Hermaküla dokumentaalfilmi "Sulev Nõmmik", 1989 oli ta portreteeritav Urmas Oti saatesarjas "Estraaditähestik". 2011 ilmus trükist Gerda Kordemetsa ja Anne Tuulingu koostatud elulooraamat "Sulev Nõmmik: "Kui näeme, siis teretame!"".

Oli 1959. aastast abielus Aili Nõmmikuga (endise nimega Varamäe, s 1938), kes töötas 39 aastat televisioonis režissööri assistendina ja programmi väljastajana. Nende tütar Tiia-Mai Nõmmik (s 1961) on vabakutseline tõlkija.